Viljandi peaarhitekt Marko Männik tunneb ennast kõige paremini ajaloolise ning moodsa ja areneva linnaruumi piiril. Seal leiab arhitekt palju mõtteainet. Viljandis on see piir Tallinna tänav. Foto: Elmo Riig

Kui vastne ametimees kuuleb, et kaua aega müügis olnud endine kultuurikolled©i hoone on lõpuks ärihuviga ostja leidnud, kes esinduslikku majja taas hotelli rajab, on tal hea meel.

«Tervitan Viljandis kõiki uusi tegijaid,» sõnab ta. «See tähendab linnale raha ja inimestele paremaid palku. Tulgu ainult!»

Võiks arvata, et Viljandis üles kasvanud ja siin koolis käinud Marko Männik on ehk liigagi ruttu kodulinna tagasi tulnud. 26-aastane noormees ise ütleb aga veendunult, et ta on piisavalt kaua eemal olnud, maailmaski ringi käinud ja oskab Viljandit kõrvalseisja pilguga näha.

«Mind ei kammitse varasemad sidemed. Ma tulen siia oma nooruse uljusega ja suhtun kõigesse ees ootavasse kui puhtasse lehte,» lausub ta rõõmsalt.

Turvaline lapsepõli

Loomulikult ei ole Marko vaba mälestustest. Tema lapsepõlve mängumaa on Paala järve kaldapealne. Tema kodu oli tornmaja viiendal korrusel vaatega järvele. Nüüdses Inkeri päevakeskuses tegutses pioneeride maja ning seal käis poiss joonistamas.

Jakobsoni koolis kohtus ta õpetaja Rein Grünbachiga, ja see oli ilmselt saatus.

Jakobsoni gümnaasiumis kunstiõpetuse, kunstiajaloo ja joonestamise tunde andval Rein Grünbachil on kunstiring, kuhu kipuvad linna teistegi gümnaasiumide lapsed.

Sel mehel on nüüdseks üle 70 niisuguse õpilase, kes on tema käe alt läinud õppima Eesti Kunstiakadeemiasse ja selle lõpetanud.

Kummalisel kombel on neist pooltest saanud arhitektid, Viljandi eelmised peaarhitektid Ilona Merzin ja Kalle Kadalipp teiste seas.

Maalikunstniku hing

Rein Grünbach mäletab 1996. aasta lõpetanud Marko Männikut hästi.

«Väga efektne noormees, tal on maalikunstniku hing,» alustab Grünbach lennukalt. «Ma loodan ainult, et ametniku tööpost teda ära ei riku!»

Õpetaja ei varjagi, et on lootnud Markole tema 27. eluaastaks teistsugust saatust. «Miks tuli see andekas poiss Viljandisse, kui ta väljakujunemisaeg on alles ees?» küsib ta karuselt. «Ta peaks olema praegu kusagil Lääne-Euroopas ja maailma avastama! Õige arhitektuuriga tegelemiseks Viljandis ruumi ei ole!»

Grünbach toriseb veel natuke aega oma heatahtlikku loomust peita püüdes, kuid soovib siis noormehele siiralt edu ikka ka siinsamas Viljandis.

Õpetaja arvamus, et temast võiks saada kunstnik või graafik, on Markol meeles küll.

«Ei, ma ei ole ammu enam maalinud või joonistanud. Aga ma olen sellise maise olemisega,» leiab Marko. «Ratsionaalset linnaplaneerijat on minus siiski enam kui midagi muud.»

Varem arhitekti- ja inseneribüroos Peipman töötanud Marko Männik tunnistab, et Tallinna jäi maha tema elu üks meeletult kiire ja intensiivne etapp. See oli aeg, mil tal eraettevõtjana tuli vaid projektide lõpetamise ja raha kättesaamise peale mõelda.

«See kõik imes endasse. Ja siis ma tundsin, kuidas ma pean sellest välja pääsema,» pihib ta. «Mul on vaja asjade olemust paremini mõista, linnast kui niisugusest aru saada. Ja Viljandi on selleks just paraja suurusega.»

Marko Männik saatis Viljandi peaarhitekti koha täitmiseks korraldatud teisele konkursile avalduse viimasel hetkel. Esimesse vooru ei jõudnud ta sellepärast, et tolleks hetkeks polnud otsus elumuudatusest veel küps.

Kolm musketäri

Nädalapäevad tagasi käis Marko Männik Tallinnas sõpradega kohtumas. Üks neist, Oliver Alver, sõitis kohale Rakverest, teine, Toomas Paaver, Kuressaarest. Kolm sõpra on kursusevennad ja endised ühiselamu toanaabrid ning huvitav on nende puhul veel see, et nad kõik on praegu peaarhitekti ametipostil.

«Nii on parasjagu välja kujunenud küll. Eks see ole meile põnev väljakutse!» möönab Marko. «Aga me saame ka üksteiselt tuge, kui vaja peaks olema. Võrdleme, mis probleemid kusagil on.»

Seitse kuud Kuressaares peaarhitekt olnud Toomas Paaver tunnistab, et temale oli Marko peaarhitektiks hakkamine üllatus.

«Ülikooliajal tundus, et ta on pigem hea projekteerija, täpne ja korralik. Hoopis erinev minust, sest mulle meeldis just selliseid üldisemaid ja laialivalguvamaid töid teha,» kommenteerib Toomas sõbra otsust.

Kaks aastat Rakveres peaarhitektina töötanud Oliver Alver lisab, et jah, Marko on väga lahtise peaga poiss. «Koolis oli tema meie kursuselt esimene, kes büroosse tööle kutsuti.»

Rakvere mees oskab ennustada, mis Markot peaarhitekti toolil töötades ees ootab. «Ära arva, et sind sinu töö eest tänatakse,» hoiatab ta. «Kui sa lubad midagi ehitada, oled valesti teinud. Kui keelad, oled jälle valesti teinud. Linn on üks suur huvigruppide võitlustanner!»

Saaremaal töötav Toomas Paaver õpetab, et linnaarhitektil tuleb olla väga paindlik ja arvestada, et paljud asjad lähevad esialgu kavandatuga võrreldes teisiti.

«Sa pead olema valmis oma arvamuse pidevaks ümbermõtestamiseks, aga nii, et olulised ideed kaduma ei läheks. Kui oled harjunud täpseid projekte tegema, võib niisuguse olukorraga toimetulemine ootamatult raske olla.»

Marko ei ütle, et ta nüüd kogu oma elu Viljandis veedab. «Võib-olla ühel päeval tuleb säde, samasugune, mis mind siia tõi, ja viib mu mujale,» arutleb ta. «Aga ma ei ole niisama tulnud. Ma püüan siin enne ikka midagi ära teha - midagi sellist, mis annab endalegi rahulduse.»

Visioonid

Esimesed kolm nädalat peaarhitekti toolil istunud Marko Männik sirutab laua taga selga ja ütleb, et ta töökaaslased on kõik väga meeldivad inimesed ning maja õhustik on äärmiselt soe.

«Aga linn tunneb puudust peaarhitektist ja selle augu täitmist minult nüüd oodataksegi,» hindab ta ees seisvat tööpõldu. «Üldplaneering tuleb ära lõpetada, kaugemaid visioone luua. Kindlasti on vaja määratleda miljööväärtuslikud piirkonnad!»

Marko Männik ei pea silmas mitte ainult vanalinna, vaid kaalub, kas ei võiks miljöölist väärtust näha juba ka Männimäe elamurajoonis. Kindlasti on tema meelest ehe ja väärtuslik ala Kantreküla. Ka Paalalinna funktsionalistlikud eramud.

Siiski mõistab Marko Männik, et peaarhitekti huultelt kõlav «ei» või «jaa» suudavad üksi vähe, kui sellega ei kaasne kannatlikku põhjendamist ja inimeste harimist.

Kõne

«Ma usun, et koostöö meie ameti ja kinnisvaraarendajate vahel on võimalik. Minu asi on seletada kangele rahajõmmile, kes iga hinna eest oma projekti maha panna tahab, mida me linnas sellega kaotame või mida me võiksime võita.

Ärimeeski võiks oma vastutust linna protsesside suunajana rohkem tunnetada. Aga see eeldab spetsialistide ja arhitektide usaldamist.

Inimesed saavad ju aru, mis on hea ja mis on halb. See, mida maailmas hinnatakse, jõuab lõpuks ikka siia. Miks ma peaksin eeldama, et inimestel terve mõistus ja õppimisvõime puuduvad?

Eestis on juba palju noori arhitekte, kes tööstiililt ja suundumustelt püüavad välismaal töötavate arhitektuuri loojatega sarnased olla. Viljandi võidaks palju, kui siin mõnele niisugusele ideerohketest tegijatest koosnevale büroole tööd pakutaks. Meil võiks ju olla julgust midagi uut moodi teha. Midagi, mis samal ajal oleks ka midagi väga ilusat, et mitte ainult rahakotis kinni olla.

Muidugi on see Viljandis raske, aga ka lihtsamate vahenditega saab kõike palju paremini teha!»

Niisuguse võluva kõne peab 26-aastane Marko Männik praegu oma kabinetis.

Arhitektiamet nõuab pehmust ja kangust

Viljandis üheksa aastat peaarhitekti ametit pidanud Kalle Kadalipp pani kaks aastat tagasi ameti maha majanduslikel põhjustel.

Nüüd on ta Viljandi Metalli projektigrupi juht.

Kadalipp nendib, et linna peaarhitekti ametikoht ei paku tänapäeva mõistes korralikku palka. Konkursid ebaõnnestuvad. Kui üldse, siis satuvad sellele kohale noored mehed, kes õpivad ameti selgeks ja lahkuvad.

«Saksamaal Stades tähendab linna peaarhitekti amet eluaegset teenistust. Seda peab ühiskondlikult aktsepteeritava positsiooniga inimene, kes saab selle eest ka vastavat palka,» on tal varrukast võtta ühe Viljandi sõpruslinna näide.

«1995. aastal uurisin Rootsis Härnösandis, et miks on sealne linnapea madalamalt tasustatud kui arhitektuuriosakonna juhataja. Vastus oli, et poliitikud tulevad ja lähevad, aga head spetsialistid peavad kohal püsima.»

Kadalipu sõnul on meil inimeste ootused selle ameti kandja suhtes alati kõrged olnud.

«Oma ettekujutuses ollakse ikka veel otsekui Vene ajas, mil peaarhitektil olid tõesti suured volitused,» selgitab ta. «Tänapäeval liigub otsustamise protsess seadusest tulenevalt hoopis teisi radu pidi. Sa võid öelda küll, et tennisehall ei sobi järve äärde, aga poliitikud, kui nad tahavad, lihtsalt vilistavad su jutu peale.»

Marko Männikule soovib Kalle Kadalipp selgroogu ja tarkust. «Tal tuleb arvestada sellega, et linnaehituses ei ole miski must ja valge. Kompromisse tuleb kindlasti teha, aga mitte oma tõekspidamiste hinnaga.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33