Lõuna prefektuuri politseijuhi Aivar Otsalti sõnul on liikluspolitseinike altkäemaksu võtmise õigustamine kohatu ning solvab kõiki teisi. «Nii võiks öelda, et kõik, kel on väike sissetulek ja kes oma rahaasjadega toime ei tule, varastagu või tehku midagi ebaseaduslikku. Sellise asja väljaütlemine näitab rumalust.» Foto: Peeter Kümmel

Aivar Otsalt, kas Lõuna prefektuuris töötavad ausad politseinikud?

Kindlasti. Eks igas asutuses ole üksikuid erandeid. Meil töötab tuhat ametnikku, see pole ühesuguse kasvatuse ja eluväärtustega omaette inimeste kogum. Nad on eelkõige inimesed, kes on pärit Eesti ühiskonnast ja peegeldavad seda, millised me oleme.

Võib ju küsida, kas Eesti inimesed on ebaausad. Mina mõtlen kõikidest inimestest positiivselt ja loodan, et pigem on nad ikka ausad, aga erijuhtumeid ei saa kunagi välistada, ka politseisüsteemis.

Viljandi inimesed pahandavad selle peale, kui politseinikud annavad kurikaeltele terekäe ja semutsevad nendega. Kuidas te seda selgitate?

Väikeses kogukonnas on suurem osa omaealisi seotud: nad on kas sugulased, klassivennad, koolivennad või naabrid. Siin on raske piiri tõmmata. See suhtlemine oli, on ja jääb. Minagi tunnen oma koolitee ja töö kaudu mitmeid inimesi, kes on valinud tee, mida suurem osa inimesi, seda enam politseinik aktsepteerida ei saa. Ma kohtun, teretan ja suhtlen nendega, aga see on elu inimlik pool, mida tuleb mõista.

Samas peab politseiametnik tunnetama, kuidas ta oma välise käitumisega silma paistab. Üks asi on tervitamine, teine aga familiaaritsemine, mis loob kõrvaltvaatajale võimaluse arvata, et tegemist on sõpruskonna liikmetega. Sellel tuleb osata vahet teha. Politseil on selles osas alati kõrgendatud tähelepanu.

Kas tavakodaniku kahtlusel, et politseiametniku sõber jääb karistusest ilma, on alust?

Väikese kogukonna miinus muutub sellises olukorras plussiks. Kõik ju teavad kõiki. Kui süütegu on toime pandud, siis on menetlus suhteliselt hästi jälgitav ja siseringis on näha, kui printsipiaalne politseiametnik on. Kui ta korragi eksib, on ta politseiringis usalduse kaotanud ja meie seas tal enam kohta pole. Sotsiaalne kontroll on selles osas tugev ja küll ka kannatanu pool selle eest hoolitseb, et ebaõiglus karistatud saaks.

Kuidas peaks Viljandis sündinud, kasvanud ja koolis käinud ning hiljem oma kodulinnas töötav politseinik sõpru ja sugulasi täis väikelinnas käituma, et jääda ausaks iseenda ja oma koolikaaslaste suhtes?

Politseiametnik peab olema loomult ebatavaline inimene. Tal peavad olema kõrgendatud õiglustunne ja soov ühiskonda paremaks muuta.

Olen seisukohal, et inimene tajub kohe, kui otsus on vale. Kui aga otsus on õiglane, isegi kui see on halb, siis seda tunnustatakse. Politseiniku kui inimese väärtus ka sõprade, tuttavate ja endiste koolikaaslaste silmis saab põhineda sellel, kas ta on õiglane ja aus või mitte. Usaldus ja töökvaliteet on isiksuse olemuses.

See kehtib ükskõik millise teisegi ameti puhul, aga politseinikku vaadatakse ehk teravama pilguga. Kui inimene seda ei mõista, siis ei saa ta politseinikutööd teha. Kui näiteks koduvalla konstaabel unustab oma põhimõtted ja jätab midagi kahe silma vahele, siis kahjustab ta oma isikut sedavõrd, et ei saa tööd jätkata ning teda ei aktsepteerita ka kogukonna lihtliikmena. Ta on lihtsalt nõrk mees või vedel kuju.

Kui palju kompromisse, demagoogiat ja kavalust on see tähendanud, et te olete kümme aastat prefektiametis vastu pidanud?

Arvan, et mitte eriti palju. Et asutuse juhi kohal vastu pidada, tuleb eelkõige hästi tööd teha. Peab suutma politseile omalt poolt midagi pakkuda ja organisatsiooni koos alluvatega arendada. See teeb juhist juhi.

Kindlasti mängib mingit rolli ka see, kuidas sa oma probleemidega toime tuled ning eri poliitiliste jõudude ja omavalitsusjuhtidega läbi saad. Aga juht ei saa kunagi lähtuda ainuüksi sellest, kuidas ta teiste inimestega läbi saab, vaid peab mõtlema sellele, kuidas ta oma tööülesannetega toime tuleb.

Mida on prefektiametis kõige raskem taluda?

Raske on kõrgendatud tähelepanu nii prefekti isiku kui politsei vastu tervikuna ja eriti töötajatele suunatud teravik. See on pikemas perspektiivis üsna koormav.

Kui ma endale suunatud rünnakuga saan üsna hästi hakkama, siis mulle jääb hinge just see negatiivse alatooniga kriitika, mis pole põhjendatud ja puudutab politseid tervikuna või Lõuna prefektuuri töötajaid. Need faktorid mõjutavad inimesi emotsionaalselt ja rõhuvad neid.

Kui te tööelule tagasi vaatate, kas jääte oma otsustega rahule või oleksite midagi teisiti teinud?

Elukutsevalik on olnud mõnevõrra juhuslik, aga ma olen karjääri teinud ja politseis edasi liikunud. Juba algul sai selgeks, et juhuslikult valitud elukutse on õige ja ma tunnen end selles rollis hästi.

Alustasin uurijana, seejärel jätkasin eriti tähtsate asjade uurijana. Kui ma end spetsialistina ette kujutan, siis just nimelt uurijana. See on põnev töö. Aga ma tunnen end ka asutuse juhina hästi. Just selles mõttes, et ma saan laiemas plaanis midagi muuta, protsesse juhtida ja minu otsustest sõltub midagi.

Kas eriti tähtsate asjade uurijast politseijuhti võib oma alluvatele ohtlikuks pidada?

Seda ei saa kuidagi omavahel võrrelda. Aga kardinaalne töömuudatus oli see mulle küll.

Spetsialistitöö ning vastutamine inimeste tööalase tegevuse ja käitumise eest on täiesti erinevad asjad. Prefektiametis alustades ma täpselt ei teadnudki, mis mind ees ootab. Kui ma juba selle sees olin, oli hilja kahetseda, tuli hakata tegutsema. Nagu näha, olen ma välja vedanud.

Kui tihti teil oma töös uurijavaistu vaja läheb?

Väga tihti. Uurijaamet eeldab inimese tundmaõppimist. Ma pean silmas oskust mitte ainult inimest kuulata, vaid ka tähele panna, kuidas ta midagi ütleb, milline kehakeel teda saadab. Tuleb üritada aimata, mida ta tegelikult mõtleb.

Ka prefekt peab oma töötajaid tundma. Kõigil on oma ego, aga prefekt peab aru saama, kes kuidas oma ametiredelil liikuda tahab, ning tegema nii, et õige inimene satuks õigesse ametisse.

Kas te tabate valetamise kohe ära?

On raske vastata, et jah ja alati. Eks selliseid pooltõdesid ole ikka ette tulnud. Aga ma võtan kõiki asju ratsionaalsuse ja loogika kaudu.

Kui ma ei näe räägitud jutus loogikat, siis tekitab see kahtlusi ja ma teen otsuse hiljem, kui see kahtlus kaob või kinnitust leiab. Vähemalt personalivalikus ja prefektuuritöö küsimustes ei ole seni erilisi probleeme olnud.

Muidugi tuleb tunnistada, et mitte kõik otsused pole sajaprotsendiliselt toimivad olnud — ikka tuleb ette, et mõnda asja on vaja hiljem korrigeerida. Midagi katastroofilist pole aga juhtunud.

Kui olete teinud vale otsuse, siis kuidas te sellest üle saate?

Olen üsna kaalutlev. Ma ei langeta äkkotsuseid, mis järgmisel päeval valeks võivad osutuda.

Üldiselt selliseid olukordi ette ei tule. Kui mul tekivad kõhklused, siis võtan tihtipeale meeskonna kokku ning me mõtleme, kuidas oleks õigem toimida ja mida teha, et tulemus parem saaks. Siiski ei lase ma end lõpuni mõjutada, vaid otsustan ise.

Mul on alluvatega vedanud: nad asuvad arutama, kuidas ideid ellu viia, mitte ei hakka oponeerima. Meil ei ole niisuguseid Samarkandi laata meenutavaid koosistumisi, kus kõik midagi arvavad ja eri asju pakuvad. Ma ise vastutan oma prefektuuri ning selle eest, kuhu ja kuidas me areneme.

Kas te usaldate oma alluvaid?

Ei saa olla hommikul tööle minnes ja õhtul koju tulles paremat tunnet kui see, et ma saan oma töötajaid usaldada, eelkõige muidugi neid, kellega ma vahetult kokku puutun.

Kas on ette tulnud ka reetmisi?

Ette on tulnud eksimusi. Inimestel on oma suhtumised ja arvamused ning vahel ikka tahetakse oma teed minna. Mul pole midagi selle vastu. Tihtipeale pole ehk meetodid kõige korrektsemad olnud, aga ma pole end isiklikult väga puudutatuna tundnud.

Olen püüdnud leida enda kõrvale olulistele ja vastutavatele kohtadele häid inimesi ja spetsialiste ning valdavalt on valik õnnestunud.

Kui tihti on selle kümne aasta jooksul teie prefektitool kõikunud?

Seni pole seda juhtunud. Pigem on kõikumine olnud ühes teises küsimuses: ma ise peaksin ehk uusi väljakutseid vastu võtma.

Kas te tahate väita, et teie tooli pole isegi kõigutada püütud?

Ei ole.

Kui oleks teie võimuses politseisüsteemis midagi muuta, millest te alustaksite?

Lihtne oleks öelda, et kõik algab rahast, aga paraku pean ma seda möönma.

Me peaksime suutma politsei luua selliseks organisatsiooniks, mis tagab kõigile selles töötavatele inimestele teatava stabiilsuse. Politseinik peaks saama oma tööd teha nii, et ei mõtle, millised palgatingimused on viie aasta pärast; kas ta on teiste ametimeestega võrreldes konkurentsivõimeline ja kas ta tuleb oma liisingute maksmisega toime.

Ma ei taha süvendada mõtet, nagu peaks politseiametnik oma tööd tehes rikkaks saama, kuid ta peab olema nii motiveeritud, et võib ennast ühiskonnas vaadata kui kindla taseme ja elukvaliteediga inimest.

Kui palju peaks politseiametnik teie arvates kuus palka saama?

Tema palk peaks olema seotud riigi keskmise palgaga. Piltlikult öeldes peaks ta kuuluma keskklassi hulka.

Mul on kõrvu jäänud ütlus, et keskklassi perekonna sissetulek peaks olema selline, et tagab iga pereliikme kohta kuus riigi keskmise palga. Praegu on keskmine 8000 krooni kuus. Neljaliikmeline pere eeldaks järelikult 32 000 krooni suurust kuusissetulekut.

Ma ei tahaks politseitööd siiski ka ainult rahale taandada.

Väga olulised on kutsesobivus, kõrgendatud õiglustunne ja sisemine kutsumus. Sama kehtib meditsiinitöötajate, päästeametnike ja õpetajate kohta.

Kui sa oma tööd kohusetundlikult ja hästi teed, siis peaks seda toetama riigi tunnustus, et selle palgaga saab lapsed üles kasvatada ja pere toita. Praegu niisugune kindlus puudub.

Me mäletame mõni aeg tagasi lahvatanud liikluspolitseinike altkäemaksuskandaali. Ajakirjandusest võis lugeda, nagu oleks väike palk õigustanud politseinikke pistist võtma. Kas lasteaiakasvatajad ja meditsiiniõed peaksid samuti käituma?

Altkäemaksu võtmise õigustamine on ääretult rumal, kohatu ja teisi politseiametnikke solvav. Nii võiks öelda, et kõik, kellel on väike sissetulek ja kes oma rahaasjadega toime ei tule, varastagu või tehku midagi ebaseaduslikku. Nii ei tohi väita. Sellise asja väljaütlemine näitab rumalust.

Teisalt on altkäemaksuskeemi paljastamine politsei enda ridade puhastamine. Oleme niisugust puhastustööd teinud varem ja teeme edaspidigi.

Mäletan, kui üheksakümnendate aastate algul kõneldi kerge uhkustundega sellest, kuidas oli politseinikule pistist antud ja karistusest pääsetud. Sellest avalikult rääkides ei tehtud oma teost mingit probleemi. Praegu on see oluliselt muutunud ja loodan, et muutub veelgi.

Kui palju Lõuna prefektuuri politseinikest on oma õpitud eriala jätnud ja Rootsi ehitajaks läinud?

Tänavu on kümmekond politseinikku suundunud Soome ja Rootsi, aga ka erasektorisse. Selle aasta algusest on lahkujate arv üpris suur, 20 ringis.

Kahjuks töötasid lahkunud politseinikud avalikku korda tagavates struktuuriüksustes, enamasti patrulliteenistuses, aga ka kriminaalpolitseis. Neist on eriti kahju, sest kriminaalpolitseinikuks ei saa üleöö.

Praegu on meie komplekteeritus siiski üle 90 protsendi ja töövõime suhtes probleeme pole.

Kas teil on olnud võimalusi ka politseinikke veenda, et nad siiski ei lahkuks?

Eks me ürita. Esmalt räägivad nad oma plaanidest struktuuriüksuse juhiga, kes oma alluvaid kõige paremini tunneb. On neidki politseinikke, keda on suudetud ümber veenda. Eks kõhklejaid ikka leidu.

On ka neid, kes jäävad oma otsusele kindlaks. Tihti on nii, et üks on ees ära läinud ja end välismaal hästi sisse seadnud ning seejärel läheb kaks-kolm sinnasamasse järele.

Mida peaks riik ette võtma, et see tendents ei jätkuks?

Ma ei dramatiseeriks seda üle, aga kui politseiametnikke jääb järjest vähemaks, siis me anname ära edumaa, mille üle me praegu õigustatult uhked oleme.

Meil on suhteliselt kõrge kuritegude avastamise protsent, Lõuna prefektuuris on see Eesti kõrgeim.

Meil on üsna turvalised maakonnad, kuritegevus on vähenenud ja avalik kord on tagatud.

Kui politseinike arv väheneb kriitilise piirini, hakkab kuritegevus tõusma ja enne kui me selle peatada suudame, läheb asi käest ära.

Tegemist on väga pika protsessiga. Asi halveneb kiiremini, kui me seda parandada suudame.

Kas teie olete oma palgaga rahul?

Jah, olen küll.

Kas teile on tehtud häid tööpakkumisi väljaspool politseid?

On tehtud pakkumisi Siseministeeriumi haldusalasse, mitte küll politseisüsteemi, aga on olnud ka võimalusi politseist ära minna.

Kindlasti ei lähe ma poliitikasse, ma ei tunne selle järele mingit vajadust. Ärisse suunduda on ehk liiga hilja, ma olen teistsuguse ettevalmistusega.

Kõik, mis puudutaks minu liikumist teisele ametikohale, peaks olema seotud mu isikliku arenemisega, et ma midagi anda saaksin. Selliseid võimalusi ma Tartus ja Lõuna-Eestis ei näe.

Tihti on politseid ning kinnisvara ja rendipindu saatnud korruptsioonikahtlused. Kas te saate kätt südamele pannes öelda, et kui Lõuna prefektuur kolis teie sõbrale, Riigikogu liikmele ja ärimehele Neinar Selile kuuluvasse majja, ei kaasnenud sellega mingeid sahkerdusi?

Ma olen ärimeeste ja ettevõtjate huvide kokkupõrget selles küsimuses oma naha peal tunda saanud. Ega ma seda millegi muuna võtagi.

On selge, et üks prefekt ei otsusta selliseid küsimusi.

Veel absurdsem oleks arvata, et prefekt suudab mõjutada vabariigi valitsust, kes võtab oma korralisel istungil vastu otsuse, millega antakse luba minna erarendipinnale. Siseministeerium sõlmib seejärel rendilepingu ning Politseiameti peadirektor allkirjastab selle majaomanikuga.

Ma pidin arvestama, et niisugune rünnak võib tulla. Aga kui mul oleks praegu valida, siis valiksin sama tee.

Kui me vaatame, millised töötingimused oleme suutnud Tartu politseinikele luua, siis võin ma olla inimene, keda selle eest peksta. Lõuna prefektuur poleks praegu nii tugev, kui tal poleks niisugust materiaal-tehnilist baasi. Varem paiknes prefektuur ju mööda Tartut neljas majas.

Kaks aastat tagasi olid nii «Sakala» kui Aivar Otsalt seotud korruptsioonikvootide skandaali, mille tagajärjel kukkus Res Publica valitsus. Kas te saite sellepärast karistada?

Ma pole selle eest karistada saanud. Ma pole ju midagi ebaseaduslikku teinud.

See minu tookordne väljaütlemine «Sakalas» ei arvustanud ega seadnud kahtluse alla korruptsiooni olemust. See oli fakti konstateering. Kõo vallavanem Tarmo Riisk küsis korruptsioonikvootide kohta minult teiste juuresolekul ning kõrgema politseijuhina sain ma ainult otse ja ausalt vastata.

Aga kui seda lugu täpsemalt lugeda, ei tule kusagilt välja, nagu poleks ma nende seisukohtadega nõus olnud. Jäägu igaühe enda südametunnistusele, kuidas ta seda luges ja tõlgendas.

Niisugune rõhuasetus oli tol ajal vajalik ning on ka praegu. Vastasel juhul ei saaks me kunagi oma riiki usaldada. Ühelt poolt peaks riik olema korruptsiooni väljajuurimisest väga huvitatud, teiselt poolt tahavad sama siin elavad inimesed. Mida kõrgem on usaldus riigi vastu, seda paremini me elame.

Korruptsioonivastane võitlus jääb alati politsei ülesandeks.

Kas seadust rikkunud politseiametnik peaks saama tavakodanikuga võrreldes samaväärse või hoopis rangema karistuse?

Igasuguste kuritegude toimepanekut reguleerib karistusseadustik.

Arvan, et ükskõik millist tööd inimene ka ei teeks, peaks tema üle kohut mõistetama teistega võrdsetel alustel. Küll aga vaadeldakse politseinike kui ametiisikute õigusrikkumisi eraldi ja nendega kaasneb ka teistsugune karistusmäär.

Kui politseinik oma ameti nõuetele mittevastava tegevuse või tegevusetusega põhjustas kuriteo, siis on see ametialane kuritegu, mille eest on ette nähtud üsna ranged karistusmäärad, kaasa arvatud vabadusekaotus.

Kas seaduse vastu eksinud ja kriminaalkorras karistatud politseinikul on tagasitee võimalus?

Kindlasti mitte. Ka nendel politseiametnikel, kes on toime pannud väärteo, pole võimalik ametisse naasta.

AIVAR OTSALT

Sündinud 11. aprillil 1964. aastal Tartus.
Lõpetanud Tartu Kommertsgümnaasiumi, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja Sisekaitseakadeemia uurimise erialal.
Töötanud uurija, eriti tähtsate asjade uurija ning Valga ja Tartu politseiprefektina. Praegu on Lõuna Politseiprefektuuri prefekt.
Lahutatud, kasvatab kaht tütart.
Vabal ajal tegeleb kergejõustiku, kalapüügi ja jahilkäimisega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.45