Hiiglaslikule laagriplatsile minekut takistab valdas, sellel on kergelt roostes lukkki peal. Jalgsi astujat rõhtpuu ei pea, aga minekul poleks nagu mõtetki: kogu ala on inimtühi.

Väikelaste suverõõme reedavad turnimispuud, liivakast ja kiiged ning hoolikalt niidetud muru, mis põuaste sügisilmade tõttu on kollaka tooni omandanud.

Ühes madalas, suurte akendega majas on elanud poisid ning mitusada meetrit eemal teises hoones tüdrukud. Suuremate laste majades olnud suvist elu reedavad vaid sildid ning keskusehoones ja selle ümbruses on kõik talvekorda seatud.

Niina Kivi vaatab peamaja aknast sisse ja seletab: «Nende pikkade laudade taga meie lapsed sõid, aga mina keetsin ja pesin nõusid seal tagapool.»

Sinna on aastakümneid tagasi, kui ta Jõekäärul mitmel suvel mitu nädalat järgemööda keetis ja küpsetas. Iga eestlane aitas kaasa, kuidas jõudis — kes rahaga ja kes tööga ning enamasti mõlemaga, et luua oma lastele ja endilegi vabas looduses omi, eestlaste keskusi. Neist on suuremad ja tuntumad Seedrioru, Jõekääru ja Kotkajärve.

Kodune, kahe väikese lapse ema Niina Kivi võis seda endale lubada, et kolis oma mudilastega mitmeks nädalaks metsade keskele eesti lastele ühist suvekodu looma ja neid teenima.

Nüüdseks on toonastest noortest emadest ja isadest, kes lapsena või ka täiseas olid nõukogude võimu hirmus 1944. aastal Eestist põgenenud, saanud vanaemad ja -isad; toonased põngerjad aga kasvatavad tütreid ja poegi, kellest paljud oskavad vanavanemate keeles ainult mõne sõna öelda.

Praegused Jõekääru, Seedrioru ja Kotkajärve pole enam nii tähtsad eestluse kantsid, aga nad on alles ja toimivad endiselt eestlastest gaidide ja skautide püsilaagritena. Osa laagritele kuulunud maid ja maju on aga ära müüdud.

Endised skaudimajad on suureks ehitatud

«Lähme vaatame, kes siin Pirita teel elavad,» teeb Niina Kivi ettepaneku.

Pirita tee äärne mets on ridamisi elumaju täis ja need pole enam väiksed skaudimajad. Ühest vasakpoolsest astub vastu noor tüse naine, suur kass süles. Tema nimi on Anneli Purje, kuid jutule saame üksnes inglise keeles.

Üle tee asuvasse majja mineku vastu tõrgun — huupi astudes eestlast ei leia. Aga leidsime, ja missuguse veel.

Valdeko Novek on üks neist, kes on Jõekäärul väikse skaudimaja koos maatükiga omandanud ning hoone suuremaks ja perele mõnusaks elamispaigaks ümber ehitanud. Sellel päeval oli tal käsil magamistoa uuendus. Järgmisest aastast tahab pere hakata aasta läbi Jõekäärul elama.

Selle Pirita tee elaniku sõnul on üle saja eestlase, kes Jõekäärule, senisesse suurde Toronto Eesti Naisseltsi valdusse on maa ja maja soetanud.

«Selliste alaliste laagrite asutamise põhjus oli poliitiline,» räägib Valdeko Novek. «Meie vanemad ja meie ise oleme tahtnud hoida elus Eestit — tema keelt ja kultuuri.»

59-aastane Valdeko Novek pole küll Eestis sündinud, aga tema eesti keel on veatu ja sorav. Tema isa, Elvast pärit mees, oli üks soomepoisse, kes põgenema pääses ja Kanadas varjupaiga leidis.

Valdeko Novek on 1969. aastast Torontos hästi tuntud rahvatantsurühma Kungla juht. On olnud aegu, mil Kungla ühendas tema käe all üle saja tantsija. Ta tõi oma rühma ka mullusuvisele üldtantsupeole, ise aga laulis koos 43 mehega Tallinna laululaval Toronto eestlaste meeskooris. Aga just enne suurt laulupidu käis ta Riias ESTO-l. Eelmine ESTO oli 2000. aastal Torontos ning siis oli tema üks korraldajaid.

«ESTO peab jääma!» toonitab Valdeko Novek. «Siis on eestlastel üle ilma põhjust kokku saada.»

Valdeko Noveki naine laulab Torontos Estonia nimega naiskooris ning tütar õpetab Rootsi eestlastele rahvatantsu.

Kotkajärve laiub poolteiselsajal kilomeetril

Eestlaste skaudilaager Kotkajärve asub paarisaja kilomeetri kaugusel Torontost põhja suunas Muskoka kaljusel ja metsasel maastikul. Ala piiravad suured järved Montgomery ja Fleming. Esimese neist nimetas laagri asutaja Eesti Skaudisõprade Selts omatahtsi Kotkajärveks. Peaasjalikult selle kõrvale nad kõik suureks laagriks vajaliku rajasidki ja ostsid ajapikku endale 160 hektarit maad.

Juba 1962. aastal korraldasid eestlased Kotkajärvel oma esimese maailmalaagri, millest võttis osa 900 skauti ja gaidi. Sellega tähistati ühtlasi Eesti skaudiorganisatsiooni 50. aastapäeva. Kümme aastat hiljem viibis seal korraldatud maailmalaagris koguni 1200 noort inimest. Maailmalaager peeti seal ka 1984. ja 1995. aastal, ent siis oli osavõtjaid juba vähem.

Sellel oktoobrikuu alguse päeval on päikeseline ilm ning sügisvärvides laagripaik ei saa millalgi ilusam olla. Aga ei ainsatki liikujat, välja arvatud need üksikud kohad, kuhu metsa armastavad inimesed on endale kodu ostnud. Teistel on lihtsalt suveaeg möödas.

Roheliseks värvitud keskusemaja, pesulad, telkimiskohad ja mõned väiksed majad, suur laagriõu lipumasti, suvekiriku, kõmiseva kella ja ilusa emakeele imelise ausambaga; Kotkajärve ääres sildumiskohad ja vetteminekuks redelid ning teisel järveküljel suur saun. Pikk rohtunud rada viib teise järveni, mille ääres laiuva kaljupanga on päike soojaks paistnud.

Nii Niina Kivile kui tema pojale Erikule on kõik need rajad tuttavad, sest üks on neis tegutsenud mõni aeg tagasi kui skaut ja teine hoolitsenud noorte turvalise laagrielu eest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5