Kuigi mõned üksikud firmad suuri investeeringuid tõesti teha ei suutnud, tuli enamik neist kehtestatud nõuetega toime ja viis tootmise, kaupluse või söögikoha direktiividega vastavusse.

Raha läks tõesti kõvasti. Kui palju euronormidest on õigustatud ja kui palju neist ametnike bürokraatlik fantaasia, ei oska ma öelda. Kindel on siiski see, et nii mõnigi urgas sai endale sanitaarse väljanägemise ja võib loota, et ehk paranesid ka sealsed töökombed.

Kuigi rahvasuu kutsub kõikvõimalikke hiljuti kehtestatud normatiive euronõueteks, ei tundu need kaugeltki kõikjal Euroopa Liidus jõus olevat. Nii näiteks lõpetati meil juba ammu piimaautoga pukkidelt piima korjamine, sest see polevat piisavalt hügieeniline. Leedus sõidavad kollased paakautod aga endiselt ringi ja kallavad pukkidel seisvad piimanõud tsisterni tühjaks.

Portugalis on sadade kaupa pisikesi urkabaare, kus pole üldse mingit veevärki, põlvega avatavatest kraanidest rääkimata. Kuuldavasti käiakse neid küll aeg-ajalt kontrollimas, kuid kaasmaalastest inspektorite suhtes rakendatakse nutulaulutaktikat ja lubatakse kõik aasta jooksul korda teha. Aasta pärast on aga valmis uus itk haigest emast või joodikust mehest.

Näiteid võib tuua peaaegu iga välismaal reisinu.

Portugali toitlustusasutuste (eba)sanitaarne olukord puudutab eestlasi ainult siis, kui nood sinna puhkama sõidavad. Kuid enamiku rahakotile käib kallis reis üle jõu ja kohalejõudnuil on alati võimalus valida normaalne toidukoht. Hoopis rohkem mõjutavad meid Eesti tootjatega konkureerivad tööstused.

Esmapilgul võiks neid tööstusi pidada isegi halvemas seisus olevateks, sest ikka eelistatakse puhtamat. Tarbijani sellekohane info aga tavaliselt ei jõua ja väiksemate investeeringute tõttu on sellistel vabrikutel võimalik ka omahinda odavamana hoida.

Ehk seepärast suudavadki Leedu piimatööstused toota tunduvalt odavamat juustu, mida siis Saaremaa või Eesti juustu nime all meile müüakse?

Et tegemist on meie suhtes ebaõiglase konkurentsiga, peaks Eesti valitsus selle vastu võitlusse asuma. Küsimus pole siin lapsikus põhimõttes, et kui meie peame maksakastet sööma, peavad seda ka teised, vaid Eesti majanduse konkurentsivõimes.

Eesti võiks saata oma kontrollid teiste riikide toiduainetööstusi väisama, nagu Venemaa meiega tegi. Kui Euroopa Liidu sees sellised kontrollid mingil põhjusel rännata ei tohi, on valitsusel kindlasti teisigi viise ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks.

Muide, meie endi (praegu veel küll kandidaadi seisuses) eurovolinik Siim Kallaski peaks ametisse nimetamise järel hakkama muu hulgas tegelema just konkurentsi puudutavate küsimustega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5