Grand Hotel Viljandi peakokale Andrus Tulbile meeldib süüa teha, kuid teiste ametikohustuste kõrval ei ole tal iga päev mahti isegi mitte nuga kätte võtta. Foto: Elmo Riig

Viis aastat Tallinki laevadel töötanud Andrus Tulp otsustas Grand Hotel Viljandi avamise eel kandideerida seal peakokaks, sest ta tahtis veeta rohkem aega kodus pere seltsis.

Noormees kandideeris koos oma sõbraga ning mõlemad võeti tööle. Sõber otsustas selle aasta veebruaris siiski taas merele minna.

«Mina tahan kodus olla, sest laeva peal töötades läheb elu keeruliseks: kaks nädalat järjest tööl ja siis kaks nädalat kodus,» rääkis Andrus Tulp. «Tööd meeldis mulle laeval teha, aga elada ei meeldinud. Elasime neljaruutmeetrises kajutis ning vibratsioon oli ümberringi hästi kõva.»

Samas peab Tallinna Juhkentali Kaubanduskoolis kokaks õppinud mees laevatööd väga heaks kogemuseks. «Töökoormus on seal suur: kaks korda päevas tuleb peale uus inimhulk. Nii et köögis aina siblitakse.»

Laeval nägi ta oma sõnul ka selliseid toiduaineid, mille olemasolust polnud ta enne kuulnudki.

Juba vanaema oli kokk

Andrus Tulbi tõid kokaameti juurde arvatavasti geenid. Juba tema vanaema õppis 1938. aastal Sakus kodumajandust ja töötas hiljem jõukal järjel inimeste juures. Tema õdegi on kokk ja ema kõva küpsetaja.

«Lapsepõlvest mäletan ema küpsetatud muna-riisipirukaid ja kooke, mida ta nädalavahetustel valmistas,» meenutas Tulp.

Ainuüksi kooli teooriatunnid tema arvates kedagi kokaks ei tee. «Viieline õpilane ei pruugi veel osata toitu valmistada,» teab ta.

Mõned kokanduskoolist Grand Hoteli praktikale tulnud noored on Tulbi sõnul lausa nii kohmakad, et ei oska õieti nugagi käes hoida. «Samas mõni õpib alles esimesel kursusel ja on nii huvi täis, et tahaks aina midagi teha. Niisugusele praktikandile on hea ametioskusi seletada.»

Tulbi enda kursuselt on kokaks jäänud vaid üksikud.

Tahtis Viljandisse tagasi

Erinevalt paljudest Viljandist Tallinna õppima läinud noortest tahtis Andrus Tulp tagasi kodulinna tulla. Selle nimel, et õhtuti koos elukaaslasega kodus olla, on ta nõus vähem raha saama, kui Tallinnas või laeval töötades.

Grand Hoteli tööle asumisel võlus noormeest ka võimalus oma ideid ellu viia ning katsetada. Samas on peakoka amet selline, et mõnel päeval pole võimalik kordagi nuga kätte võtta.

«Pean kaupa tellima, tihti ka Tartust või Tallinnast, sest näiteks värsket rohelist Viljandist ei saa — pole turgu. Pean kõike mitu päeva ette arvestama ning jälgima niinimetatud pöörlemiskiirust: et jõuaks ikka tooraine enne ära kasutada, kui selle säilivustähtajad läbi saavad.

Koos juhatajaga teeme ka pakkumisi sünnipäevalaudade katmiseks ning koostan kokkade töögraafikuid,» kirjeldas Tulp oma tööd.

Toiduvalmistamisoskust ei tohi käest lasta

Süüa teeks peakokk hea meelega tiheminigi, kui aega muudest asjadest üle jääks.

«Süüa tuleb teha pidevalt, muidu läheb see oskus käest ära. Võtame näiteks liha küpsetamise, nii et see jääks seest pooltooreks. Selle oskuse kättesaamiseks peab küpsetama kastide viisi sisefileetükke,» kõneles ta ning lisas: «Sellist inimest, kes küpsetaks liha õigele astmele, on raske leida. Kokanduskoolis seda ei õpetata.»

Kuigi viimasel ajal hoolitseb hotelli mitmekülgse menüü eest Andrus Tulp ise, käis enne restorani avamist talle abiks meisterkokk Imre Kose.

«Teda jälgides jäi mul suu lahti,» muigas Tulp. «Ta on hea jutuga, hästi tark ja ma püüdsin võimalikult palju tema jutust meelde jätta.»

Jalgratast ei leiuta

Väikeseks spikriks on Andrus Tulbile teiste restoranide menüüd, sest tema sõnul on kokanduses raske midagi lausa uut välja mõelda.

«Toiduvalmistamisel jalgratast ei leiuta, sest selliseid sööke pole olemas, mida kunagi tehtud ei oleks. Oluline on oskus komponente omavahel sobitada, nii et roas oleks maitset ja õhku ning see oleks silmale ilus vaadata.»

Kuigi Grand Hotelis on vahetustega tööl neli kokka, näevad parasjagu menüüs olevad toidud alati täpselt ühesugused välja.

«Toit peab olema alati ühesugune. Seda ei tohi olla, et üks kokk paneb ühtemoodi ja teine teistmoodi prae välja,» rõhutas Tulp.

Kodus Andrus Tulp eriti tihti süüa ei tee. Kui üldse, siis mõnda tavalist toitu: kartul, kaste, salat ja lihatükk kõrvale. «Mulle meeldib lihtne kodune toit,» tunnistab ta.

Retsept

Seafileerull musta ploomi ja Creme Bonjouriga (4 portsjonit)

800 g sea sisefileed
200 g Rama maitsestamata Creme Bonjouri
200 g kuivatatud musti ploome
Soola, pipart, pruunistamiseks õli
Puidust hambatikke

Vasarda sea sisefilee umbes 5 mm paksuseks ning maitsesta soola ja pipraga. Tükelda mustad ploomid peeneks ja sega Creme Bonjouriga ühtlaseks massiks. Kanna mass umbes 5 mm kihina lihale, keera liha rulli ja kinnita see hambatikkudega.

Pruunista rull kuumal pannil igast küljest ja küpseta pärast seda ahjus 200°C juures umbes 10 minutit. Serveerides eemalda hambatikud ja lõika rull viiludeks.

Lisandiks võib pakkuda fooliumis küpsetatud ahjukartuleid ja hautatud köögivilja.

Allikas: Andrus Tulp

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.8