Aktusest osavõtjad süütasid lavaveerel 60 mälestusküünalt. Toronto Eesti Meeskoor laulis selle juurde Karl-Eduard Söödi sõnade ja Juhan Aaviku loodud viisiga: «Puhake, julgemad kotkad, lahingus lõppes te lend.» Foto: Helgi Kaldma

1944. aasta sügisel lahkus Eestist iga kümnes inimene, nendest tuhanded uppusid Läänemeres.

«Põgenemisega näidati, et Eesti ei läinud Nõukogude Liitu vabatahtlikult,» ütles Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask 3. oktoobril Toronto Eesti Majas kodumaalt lahkumise 60. aastapäeva ja vägivallaohvrite mälestamise aktust sisse juhatades.

Suur saal oli rahvast täis, inimesi võis seal olla ehk veerand tuhat, enamasti olid kohale tulnud eakad.

Aktus algas Raimund Kulli «Kodumaaga»: «Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere rannale...» Orkestris mängisid skaudid ja gaidid ning neid juhatas üks noortejuhte, skautmaster Enn Kiilaspea — Viljandimaalt pärit mees.

«Kuuskümmend aastat tagasi oli meie rahvas sunnitud tegema raske valiku põgenemise või jäämise vahel. Kumbagi otsust ei landetatud kerge südamega ja elu polnud pärast seda kerge,» kõneles Avo Kittask puhtas eesti keeles.

Kõnelejad rääkisid Sinimägede lahingutest

Vaimuliku kõne pidas luteri kiriku peapiiskop Udo Petersoo ja päevakõne Eesti aukonsul Kanadas Laas Leivat.

«Vabadusel on ülimalt kallis hind — selle eest makstakse eludega,» rääkis peapiiskop. «Me peame hukkunute mälestust kalliks.»

«Sinimägede lahingul on meile erakordne tähendus,» toonitas Laas Leivat. «Noored sangarid peatasid vaenlase rünnaku ja andsid meile, meie vanemaile ja vanavanemaile võimaluse vabadusse põgeneda. Ärgem unustagem ka neid, kelle teekond algas koos meiega 60 aastat tagasi, kuid kes ei jõudnud vabale maale.»

Isiklikke mälestusi Sinimägede lahingust jagas Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse esimees kolonelleitnant Ülo Tamre, kellele raske tabamuse tõttu jäid Sinimäed viimaseks lahingutandriks. Mees oli haavata saamise järel kõikunud nädalapäevad elu ja surma vahel.

Küünlatseremoonia

Küünlatseremoonia läks südamesse. Kuuskümmend inimest tulid küünaldega lava ette ja süütasid need. Lavaäär sai tulukesi täis. Toronto meeskoor laulis selle juurde Karl-Eduard Söödi sõnade ja Juhan Aaviku viisiga laulu «Langenud kangelastele».

44 laulja hulgas oli äsja Viljandimaalt Kolga-Jaanist aastaks Toronto Peetri kirikut teenima läinud õpetaja Ants Tooming. Koori juhatas Charles Kipper.

Küünlatseremoonia korraldas Kanada skaudijuht Jaan Lepp, keda tunnevad paljud eestlased ja ka viljandimaala-sed.

Enda Eestist lahkumist on Jaan Lepp meenutanud Toronto «Eesti Elus» järgmiselt: «60 aastat tagasi pagesin Eestist — kolmel korral viimase võimalusena — rong Tallinnast, parv Saaremaale ja laev Saksamaale. Kui oleksin jäänud Eestisse, oleks mind küüditatud ja vaevalt oleksin jäänud elavate kirja. Minu isa kolonelleitnant Jaan Lepp arreteeriti 1940. aastal esimeste seas ning lasti maha detsembris 1941 Kirovis. Pääsesin üle noatera nii küüditamisest 1941. kui põgenemisel 1944. aastal.»

Aktuse kavva sobisid suurepäraselt meeskoori lauldud Roman Toi «Elutormis» ja Peep Sarapiku «Ta lendab mesipuu poole» ning koos orkestriga esitatud «Jää vabaks, Eesti meri».

Rahvas laulis kaasa.

«See oli pühalik ja kaunis päev siin Toronto Eesti Majas,» ütles üks aktuse korraldajaid, pedagoog Ene Rebane-Billings. Ta on Seedrioru laagri asutaja Eduard Rebase tütar. (Perekond pärineb Viljandimaalt.)

Ürituselt lahkudes seisatasid eestlased veel kord fuajees oleva maali ees, millele selle vabadusvõitlejast autor Hans Moks on joonistanud tornina kõrgusse kaduva sinise, musta ja valge triibu. Selle allääres, mustal, on kiivrit kandev valge rist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33