See, mis toimub meie teedel ja tänavatel, nii et iga päev saab keegi surmaotsuse, on meie ühiskonna eetiliste suhtumiste kogusumma. Küsimuseks on ju, miks ületatakse kiirust, miks ei hoolita teistest autojuhtidest ja miks sõidetakse alkoholijoobes. Kokkuvõttes: miks eiratakse liikluseeskirja?

ME VÕIME eksimuste eest karistusi karmistada — ega muud esialgu üle jäägi —, kuid hälbinud liikluskäitumise juured on meie hapras rahvuslikus identiteedis. Meis vohab soov silma paista, teistest ilmtingimata parem olla. Ent kui vaimseid huvisid napib, jääbki üle näidata ennast näiteks kihutamisega.

Individuaalsuse puudumine tingib identiteedi otsimise. Sotsiaalne olukord, milles inimene on, annab selle talle. Ei ole võimalik, et liiklemise nõudeid ei teata. Teatakse küll, aga neid eiratakse. Miks ometi? Sest tahetakse olla keegi.

Olla olemas — see on tähtis igaühele. Valikuid on selleks palju, kuid kõige rohkem mõjutab inimest ühiskond, milles ta elab.

Väga raske on keskkonna mentaliteedist välja rabelda. Eriti raske on praegusel noorel põlvkonnal, kelle kujunemiskeskkond on rebenenud tõdede maailm, kus igaüks otsib oma identiteeti.

Ometi peab eetilised tõed selgeks tegema just praegune noor generatsioon, sest nende vanemate põlvkond pole seda suutnud. Väga vastutusrikastes olukordades on diskussioon kohustuslik. Nüüd peab see algama.

MISKI POLE vaid ühe algtõuke tagajärg, alati on palju asjaolusid koos ühe või teise olukorra ette valmistanud. Aga 15 aastaga on ta sääraseks kujunenud. Nii et peame kahetsusega küsima: millest küll uuesti alata?

Esiteks: endale tahetakse autot. See on iga noore mehe unistus. Muidu nagu polekski olemisel mõtet, muidu justkui ei olekski sa keegi teiste omataoliste, autoga noorte hulgas.

Nüüdseks on autosid meie väljaehitamata teedel palju. Linnades on ummiktunnid. Neid, kes on juhiloa saanud, on varasema ajaga võrreldes tunduvalt rohkem. Nende hulgas on ka nood arutud ja armetud, kes varem endale autot muretseda ei saanud. Ega nüüdki hästi saa, aga nad pressivad vanematelt auto välja või müüvad selle hankimiseks kas või oma püksid maha.

Vanemad muidugi ei suuda oma võsukestele midagi keelata, sest vastasel korral ei oleks nemad ju omataoliste hulgas mitte keegi.

Saanud oma autoga suurele teele, on vaja end sealgi maksma panna — märgatakse ju üksnes neid, kes on elukutselised möödasõitjad. Tuntakse naudingut ekstreemsete olukordade läbielamisest.

Adrenaliinijaht on praegusel ajal ka spordis eriti ihaldatav. Tegija on ikka see, kes riskib hüpata, kes on rula vigursõidus tehtud mees, mis sellest et teinekord purunenud luudega.

Alkohol ja muud meelemürgid tõukavad tagant, annavad julgust ning ähmastavad reageerimisvõimet. Tulemus on ette teada.

MIS ON kärpinud mõtlemisvõimet ja vastutustunnet? Mis on toonud kaasa haiglase tasakaalutuse?

See on keskkond, meie ühiskondlik vaimulaad, milles on kõrvuti nii totrad kui targad tõed ning mille vahel inimene ei oska valida. Miks peakski? Nii poliitikas, majanduses, pereelus kui bordellides maksavad ju samad reeglid: sõidame mööda, sõidame üle, mõtleme ainult iseendale, lõikame teiste arvelt, naudime ning jätame ahastajad kaugelt järele vaatama või elimineerime nad, kui nad tülikaks muutuvad.

Süü- ja häbitunne peaksid ühiskonda tasakaalus hoidma. Meil on selle asemik riiklikult ja ühiskondlikult tunnustatud JOKK-mentaliteet.

VÄÄRASTUNUD individuaalsus määrab meil olukordi. Inimese elu on oma loomult koosolemine, individuaalset vabadust pole olemas. Siin ongi võti. Mõtet ei saa tuletada mittemõttest.

Eetilised mõjutusvahendid praegu ei mõju. See, mis koolides tehakse, on omaette väärtus, kuid kool ei suuda muuta kodu mentaliteeti.

See, mida politsei teeb, on hädavajalik. Ainult seaduse keeles saabki rääkida liikluseeskirja rikkujatega, sest eetilise elu keelt pole maanteemõrtsukatele õpetatud.

Kes peaksidki seda tegema? Isa-ema lasevad lastel ise kujuneda, rabades tööd, sest vaja on raha ja ainult raha. Kui seda ei tule, vabastab alkohol päeva pingetest.

Tänapäeva Eesti inimene tahab ennast tööga lõhki tõmmata, nagu oleks keegi kunagi ausa tööga rikkaks saanud. Eestlast saadab imelik haiglane tunne, et ta peab ikka rohkem jõudma, kui tegelikult jõuab.

SELLES RIVAALITSEVAS elus tuleb olla loomulik — muidu ellu ei jää. Ei maksa hulluks minna selle pärast, mis on saamata jäänud ja niikuinii saamata jääb.

Tänapäeval on auto see, mis inimesele väärikuse annab, ja igal hommikul tuleb endale näo ette tõmmata mask. Miks küll on häbiväärne olla see, kes sa oled?

Au- ja häbitunne reguleerivad inimestevahelisi suhteid. Need ei pääse aga mõjule, kui inimene kuskile ei kuulugi.

Peresidemed on lõdvad, karjääris mängib maksku mis maksab raha. Ammu ei räägita väärikast ametnikust või poliitikust, aga «Kroonika» kaanetüdrukust küll, sest tema puhul mängib jällegi keha, mitte vaimsus.

Häbi teema on vaja ühiskonda tagasi tuua. Seni, kui seda pole, tuleb karmistada seadust. Vähemalt liikluses on see ainus väljapääs.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.8