| |
|
 |
Kirjanik Tšõngõz Ajtmatov tänas lavastaja Kalju Komissarovit õnnestunud töö eest.
Foto: Erakogu |
|
Inimese ärasaatmine on lugu teekonnast
18.06.2008 00:01
Katrin Johanson, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Eelmisel nädalal lahkunud maailmakirjanduse suurmees Tšõngõz Ajtmatov pidas kunagist Ugala teatri menulavastust oma romaani «Ja sajandist on pikem päev» kõige õnnestunumaks tõlgenduseks.
Kõrgõzstani kirjaniku lihtsa inimese ja totalitaarse režiimi konflikti kajastav teos jõudis Ugala lavale kaheksakümnendate keskel, kui kolossi kokkukukkumist oli aimata kogu Nõukogude Liidus. «Publiku huvi oli meeletu,» ütles Kalju Komissarov, kes sattus etendust lavale seadma juhuse tõttu, sest külalislavastajaks määratud kirgiis Iskander Rõskulov ei ilmunud proovide alguseks välja. Nii tuli peategelase Jedigei rolli kinnitatud Komissarovil üle võtta ka lavastaja kohustused.Tööst kujunes üks tema õnnestunumaid lavatükke ja südamelähedasemaid rolle. Kui lavastust mängiti Tšõngõz Ajtmatovi juubelifestivalil Biškekis, nimetas kümneid instseneeringuid ja lavastusi näinud autor Komissarovi tööd ainsaks, mis oli tabanud tema loo olemuse ja sõnumi. «Kui selline kirjanik seda ütleb, võtab kõrvad õnnest loperdama küll,» muigas lavastaja. Mitmetasandiline lugu Hea lavastuse taga oli sügav isiklik suhe romaaniga. «See on võimas teos, milles eri liinid annavad edasi väga humaanse loo elu keerukusest,» lausus Komissarov, kes toona tegi kahest köitest ühe instseneeringu oma sõnul lõika-ja-kleebi-tehnikas. Komissarovi lavastus käsitles mitmeplaanilise romaani kolme põhiliini. Lihtsa inimese saatuse ja inimsuhete kõrval leidis kajastamist pime inimrobotlus ehk Altai ja Kesk-Aasia rahvaste folkloorist pärit mankurtlus, mis nõukogude korra kontekstis muutus omaette sümboli ja sõnavara allikaks. «Küsimus pole mitte selles, et vägivaldsel viisil tahtetuks ja identiteedituks muudetud mankurt on lahti öelnud oma usust, vaid selles, et ta ei mäleta midagi oma põlvnemisest,» rõhutas Komissarov. Päritolu teema on mongoli-tatari taustaga rahvuste juures keeruline ka seetõttu, et piirid etniliste gruppide, rahvuste ja keelte vahel on aegade ning nomaadielu jooksul hägustunud. «Ajtmatov kirjutas vene keeles, sest pidas seda kirgiisile ainuvõimalikuks viisiks ennast maailmas kuuldavaks teha,» selgitas Komissarov. Rahvuslike legendide ja religiooniga põimitud loo tõlgendamises oli nõustaja tolleaegne Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaak Salumäe, kes andis kinnitust lavastaja sisetundele, et islam ja kristlus on põhiolemuselt sarnased. «Pärast esietendust sain seda vaadanud kirikuõpetajalt tänuks oma elu kõige ilusama kirja,» lausus Komissarov. Looja ja vallutaja Kolmanda poolulmelise liinina läbis lavastust Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide kosmosekoostöö kõrbes asuval suletud polügoonil. «Kultuuriministeeriumis nähti siin millegipärast viidet sellele, et Nõukogude Liit jääb külma sõja kaotajaks,» rääkis Komissarov ja rõhutas, et kirjanik võrdsustas ülbe maailmavalitsejaliku suhtumise poolest mõlemad suurriigid. Erinevalt Draamateatris sama loo lavastanud Evald Hermakülast ei toonud Kalju Komissarov sisse peategelase Jedigei kaameli kujundit, mis andnuks selle kaudu edasi rikkumatut loomust ja looduse puhtaid ürgseid tunge. «Usun, et midagi Ajtmatovile iseloomulikust mõjuvast looduskäsitlusest jõudis publikuni valguse ja atmosfääri kaudu,» lausus Komissarov. Ta peab lavastuse üheks paremaks visuaalseks leiuks laval edasi-tagasi sõitva väikse mudelrongi ja inimese suuruse vahest tulenevat kontrasti. «Ajtmatovi lugu räägib inimese suureks saamisest, tema jumalaks saamisest,» tegi lavastaja kokkuvõtte. Teelesaatmise kõnekus Omamoodi sümboolne on ka alles pärast esietendust selgunud põhjus, miks Iskander Rõskulov ei jõudnud õigeks ajaks Ugalasse: ta oli läinud matma oma isa ning kultuuri eripärast ja vahemaadest johtuvalt võttis see aega mitu kuud. Lavastuses algab tegevus peategelase sõbra matuseteekonna kaudu. Kalju Komissarov rääkis, et Kõrgõzstanis külalisetendusi andes olid eestlased palunud ennast viia kohalikule surnuaiale. «Soov tekitas kohalikes hämmingut, kuid Ajtmatov mõistis meid. Matmiskombed räägivad kultuuri olemusest ausalt,» lausus Komissarov. Nüüd sängitati sellelesamale kalmistule Tšõngõz Ajtmatov. Lavastaja kahetses, et hiljaks jäi soov esitada Tšõngõz Ajtmatov Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Teatrimehe arvates oleks see olnud kaudne kummardus ka kunagi samast preemiast loobuma sunnitud Boriss Pasternakile, kellelt Ajtmatov oli laenanud oma suurromaani poeetilise pealkirja. Komissarovi hinnangul annab Ajtmatovi maailmaklassi kuulumisest aimu tõsiasi, et tema teoste põhisõnum ulatus lugejani isegi läbi nõukogude tsensuuri ning pole kaotanud oma mõjuvust ka tänapäeval. TŠÕNGÕZ
AJTMATOV Tšõngõz Ajtmatov sündis 1928. aastal Kõrgõzstanis ning varase lapsepõlve veetis ta pere piirkonnale ja ajastule omaselt nomaadina rännates. • 1937. aastal süüdistati Ajtmatovi isa kodanlikus natsionalismis ja hukati. • 1946. aastal asus Ajtmatov õppima loomakasvatust, kuid vahetas ala ning suundus Moskvasse kirjandusinstituuti. • Töötas kaheksa aastat ajalehes «Pravda». • Tema kuulsamad teosed on «Džamila» (1958), «Valge laev» (1970), «Tapalava» (1988). • Ugalas on tema teostest lavale toodud «Kirju koer, kes jookseb mere kaldal» (lavastaja Iskander Rõskulov, 1981) ning «Ja sajandist on pikem päev» (lavastaja Kalju Komissarov, 1985). • Tšõngõz Ajtmatov osales perestroika ajal ühiskondlikus tegevuses ning korraldas uuendusmeelse intelligentsi foorumeid. • Ta oli Kõrgõzstani esindaja Euroopa Liidus, NATO-s, UNESCO-s ja Beneluxi maades. • Viimased eluaastad keskendus kristliku ja islami maailma vaheliste pingete leevendamisele. • Käesolev aasta oli Kõrgõzstanis kuulutatud Ajtmatovi aastaks. Allikas: «Sakala»
|
