Karell ja Linda Kaljuste on oma tavalises rollis: üks mängib ja teine kuulab. Foto: Peeter Kümmel

Praegu elavad nad kahekesi majas, mis nende abiellumise ajal pakkus peavarju talus töötavatele inimestele ja seejärel uusmaasaajale.

Kahe toa ja köögiga hoone annab ettekujutuse sellest, missugune see võis neljakümnendatel aastatel olla. Peremees Karell Kaljuste on kõik oma käega ümber ehitanud, ladunud ka ahjud, pliidi ja soemüüri. Nende tööde käigus jäi muutmata üksnes maja kõrgus.

Paar isegi on nende 65 aastaga teiseks saanud, üksnes elurõõm pole neid jätnud. 86-aastane naine enam väljas ei käi, jalad ei luba, ent kõik, mis toas vaja toimetada, saab tehtud. 87-aastane mees haarab enne kodutrepile astumist kaks keppi, ja seda mitte üksnes väljas valitseva libeduse pärast.

Tegelikult on majas veel kolmaski hing — Topsi, kes võõraste tulekul teeb valju häält, aga kui saabujad sõbralikuks osutuvad, läheb oma nurka tagasi.

Abieluõnne saladused

Inimesed kipuvad imestama, kuidas küll nii kaua koos elatakse. Karell Kaljustel on vastus varnast võtta: «Kui üks meist oleks surnud, siis oleks abieluaastaid vähem olnud.» Nii lihtne see ongi.

Küsitakse, kas nii pika kooselu ajal on ka pahandusi olnud.

«On-on,» lausub meespool. «Vahel oleme päris kõvasti vaielnud.» Naispool lisab: «Ega siis erimeelsuste pärast lahku minda.»

«See polekski miski naine, kui ta kogu aeg alla annaks, siis poleks temaga huvitav elada,» ütleb Karell Kaljuste.

«Me täiendame teineteist,» arvab naine. Ja mees lisab: «Mina olen vahel tormakas, naine on tasakaalukam.»

Omavahel sobitudes need aastad kulusidki.

Karell Kaljuste võtab sülle tugitooli kõrval seisva bajaani ja kahetseb sealsamas: «Enam ei tule lugu välja, eriti kui võõras kuulab ja ma tahan hästi mängida,» sõnab ta.

Bajaanil on teatavasti väga palju nuppe, ühed vasaku ja teised parema käe jaoks. Pillimees sõrmitseb neid pisut ja siis see lugu tuleb, ent siiski mitte nii hästi, kui sõrmitseja ise tahaks.

Ta oli oma nooruses ja hiljemgi küla pillimees, kes mängis pulmades ja tantsukohtades ning saatis akordionil ka esinejaid. Akordion päästis sundmobilisatsiooniga Saksa väkke võetud sõduri halvimast: ta pidi seal pilli mängima.

«Ta tuli alati peolt kainena koju,» kiidab Linda Kaljuste, sest teab, mida võib abieluõnnele teha sagedastelt pidudelt hõljudes saabuv teinepool.

«Ma pole viina- ega suitsumees,» sõnab pillimängija ise. «Ka meie pere lapsed ei joo ega suitseta.

Perre sündis kuus last

Ühe kuuest Kaljuste pere lapsest, Urmase, saatis Tartu ülikool Ungarisse õppima. Noor mees võttis endale ungarlannast arsti naiseks ja sinna ta elama jäigi, tema kahest lapsest ja nende lastest said ungarlased. Kui sealne poeg tuleb kahe-kolme aasta tagant vanemaid vaatama, on väike maja äärest ääreni võõrkeelset juttu täis. Vanematel endil jääb see kauge maa nägemata.

Arstiks õppis teinegi laps ja kolmas, defektoloog, tegutseb samuti ju meditsiini vallas.

Tütar Eda oli pärast aastaseks saamist hakanud laulma, seejuures viisi pidades. Sõnu oli ta hakanud kokku seadma mõnevõrra hiljem. Praegu elab laulutüdruk Taeblas, olles juba 42 aastat töötanud muusikaõpetajana.

«Peep on väga hea poeg,» ütleb ema. «Ta elab ja töötab Kilingi-Nõmmel.»

«Viis last said kõrghariduse, kuid kõige noorema, Ivari jaoks polnud meil enam jaksu,» nendib isa. Noormees oli kohe pärast keskkooli lõpetamist ametisse läinud. Ivar on ka ainus, kes kodupaika jäi. Ta on mäenukile suure maja ehitanud. Abiks oli oma talu mets, mis Eesti riigi saabumise ajaks oli raieküpseks kasvanud.

Muist lapselapsigi on juba kõrgharidusega ja oma leival, sealjuures on õige mitu neist tohtriks õppinud.

«Üle kümne,» pole Karell Kaljuste laste arvus kindel. Abikaasa võtab sõrmed appi ja kostab seejärel: «Kaksteist.»

Pilistvere, Kadrina ja Lihula

Karell Kaljuste soovis endalegi kõrgharidust. Ent enne, kui selline mõtegi sai pähe tulla, pidi ta Uuetoa jätma, sest toonases mõistes suurtalu (ikkagi 50 hektarit maad) pere elu tehti kibedaks. Ja kui siis veel tema vend maha lasti, lahkus ta kodust kähku ja vabal tahtel Õissu. Ta õppis seal piimatööstuse tehnoloogiks.

Pilistvere meierei oli esimene, kuhu kooli lõpetanu suunati. Järgnes veel mitu meiereid, kus vajati oskustega meest.

Aga laste koolitamise kõrvalt perekonnapea endale kõrgharidust nõutada enam ei suutnud — midagi pidi jääma ka teostumata unistuste kirja. Abikaasa töötas samal ajal lasteaiakasvatajana, oma kodune lasteaed kuue mudilasega peale selle.

Viimaseks töökohaks enne kodupaika naasmist 1983. aastal jäi perekonnal Jäneda.

Poodi oma sõidukiga

Taevataat raputab taas oma lumekotti, kui Karell Kaljuste toob kuuri alt välja omatehtud sõiduki, millega ta Tääksi poodi ja ehk mujalegi sõidab: neli motorolleriratast, metallijuppe raamiks ja istmealuseks ning muruniiduki mootor. Liigub küll. Varem on ta teinud traktori, millega sai aiamaad harida.

Küsin 87 aastat elanud Karell Kaljustelt, millal ometi tuleb tänavu kevad. Mees teab täpselt: kohe pärast suvist pööripäeva.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2