Kaunites Neeruti mägedes kasvanud Helmuth Arenit võluvad nii pakaseline talveilm, looduse kevadine ärkamine kui kesksuviselt palav päike. Foto: Peeter Kümmel

Juunis 1943 sai Neeruti mägede jalamil elav 18-aastane Helmuth Aren kutse astuda vabatahtlikult Saksamaa tööteenistusse. Meelitati sellega, et novembris ootab teda juba sundmobilisatsioon ning siis võib ta sattuda kuhu tahes, ka otse rindele. Ta loobus, ei läinud segast aega arvestades isegi kooli.

Kui saabus käsk ilmuda 4. novembriks Rakvere mobilisatsioonipunkti, seisis noor mees valiku ees.

Ta oli ammugi mõistnud, mida tähendas Saksa okupatsioon, ja mäletas Vene okupatsiooni metslust. Pealegi olid tema ema, vanaisa ja onu viidud ilma igasuguse süüta Venemaale. Tähendab, polnud mõtet oodata venelaste taastulekut. Ideena jäi ainult kolmas võimalus: Eesti demokraatia tee ilma kommunismi ja fašismita.

Selsamal sundmobilisatsiooni hommikul istus ta koos koolivennaga vankrile ning tolle isa viis nad Kadrinast läbi Viitna ja Palmse Turbuneeme randa. Juba 9. novembril oli ta ühel Soomele kuuluval saarel, kus Eestist saabunud poistele anti valida, kas metsatöödele või sõjaväkke venelaste vastu. Tema valis sõjaväe ja sattus nõnda kuueks kuuks Jalkala õppelaagrisse.

Juhus, õigemini ohvitseri otsus Helmuth Aren kui taiplik noor inimene Taavetti allohvitseride kooli saata oli see, mis viis tema venelaste suure rünnaku ajaks Karjala kannaselt eemale. Kuid selsamal põhjusel polnud viis päeva hiljem enam ka kooli ning tulevased võimalikud ohvitserid läkitati venelaste sissetungi pidurdama.

«Paljud langesid, sest sõjas ei kaitse miski. Mina jäin õnneks puutumata,» räägib toona Soomes püssiga venelaste vastu astunud mees, tahtmata taganemislahingute õudusi pikemalt meenutada.

Vuoksi kaldalt Emajõe äärde

Kui Viiburi oli juba venelaste käes, viidi neid Vuoksi kaldale, kus oli üsna rahulik.

Augustis sai tõeks kuuldus, et eestlaste rügement võidakse kodumaale tagasi tuua, ning 19. augustil olid nad juba Männikul. Peagi pandi Soomest saabunud eestlased rongi, et neid Narva rindele viia. Ent tegelikult leidis varsti enamik neist end Emajõe äärest silmitsi ägedalt ründava vaenlasega.

«Lahing algas Joora talus ning Pupastveres oli suur kokkupõrge,» jutustab Helmuth Aren. «Olukord oli keeruline. Ja siis ilmus ootamatult Venemaalt saadetud eestlaste dessant ning Pilka külas olid tapatalgud.»

Silmaga on näha, kuidas praegune kaheksakümneaastane pedagoog ei taha seda meenutada. Ta võtab hoopis riiulist oma kunagise koolivenna ja hilisema lahingukaaslase Raul Kuutma raamatu «Kolmas tee», mis ilmus eelmisel aastal.

Sõduri õnn

«Mind on saatnud õnn,» kirjutab sõjakaaslane. «Peaaegu uskumatuna tundub, et mul pole ühtegi haava, kuigi surm käis sadu kordi lähedalt mööda.» Täpselt sedasama võib kinnitada Helmuth Aren. «Sõduri õnn on säästetud elu,» sõnab ta.

Kui nad astusid soomepoistele määratud rindejoone poole, tulid pea kohale Vene lennukid ning nende eest polnud kuhugi varjuda. Paljud hukkusid, mürsukild tabas sõbra seljakotti, tema tundis üksnes surmahirmu. Kui nad pärast Pilka küla lahinguid kõikjalt ilmuvate vaenlaste eest siin-seal vastupanu osutades põgenesid, on ime, et mõni mees kuulidest tabamata jäi.

«Kahju on kõigest — ilusast isamaast, kaotatud lahingust ja langenud kaaslastest. Ees on tume teadmatus,» kirjutab Raul Kuutma 1944. aasta septembrit meenutades.

Põgenemisteel Tartumaalt läbi Jõgeva ja Viljandimaa metsade Kilingi-Nõmme taha ja sealt Virumaale ootas põgenikke tuhat lõksu. Nii mõnestki päästis ime, kusjuures mõne ime nimi oli paljude eestlaste surmapõlgav abi.

Üks niisugune oli Ambla kandis, kus neil oli olnud võimalus vahetada saksa frentšid erarõivaste vastu. Ja äkki oli patrull õuel, kusjuures venelastel ei jäänud märkamata õuel olevate meeste soome saapad. «Need on minu metsatöölised,» lausus perenaine ja kostitas lahkelt ka venelasi. «Tulge homme tagasi, siis pakun viina.»

Ja saabuski hetk, mil Helmuth Aren saabus koos Raul Kuutmaga Neerutile vanaema majja.

Sõjast tulnud noormees sai isa sõprade abiga uued dokumendid ja isa sõber vormistas tema ka sideliinide remontijate rühma. See päästis Vene väkke ja Kuramaa rindele sattumast. Vangiminekut vältisid nii õnn kui enda valitud käigud.

Lõpetanud Tallinnas õpetajate instituudi ja Tartus ülikooli, ei jäänud Helmuth Aren kodupaika, sest tema ema, onu ja vanaisa Venemaale viimine oli kõigile teada. Ta kolis Virumaalt koguni ära, algul Jõgeva ja seejärel Viljandi rajooni. Ja ta kirjutas ka elulugu pisut ümber.

Võltsing aitas Helmuth Arenit mitmes koolidirektori ametis ja ka Viljandis haridusosakonna juhataja kohale asumisel. Ta tegi seda tööd koguni üheksa aastat. Võltsing oleks aidanud hiljemgi, kui poleks leidunud pealekaebajat, kellele haridusjuhi kordaläinud elukorraldus ei meeldinud. Ta saadeti Puiatu erikooli kasvatajaks.

Puiatusse ümber kasvama saadetud poiste hulgas tehtud tööd peab Helmuth Aren karistusest hoolimata huvitavaks.

Mõne aja pärast läks kogenud koolijuhti siiski vaja, kui õpilaste käeliste tööoskuste arendamiseks asutati õppe-tootmiskombinaat.

Õige ja vale

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5