Marit Stepanova kinnitas, et sai Norrast palju uusi tutvusi ja võimaluse korral külastaks ta seda kohta uuesti. Foto: Elmo Riig

19-aastane Marit Stepanova naasis oma kodukülla Kildule detsembri algul. Ta veetis vabatahtlikuna pool aastat Oslo külje all väikeses kohakeses, mis kannab nime Nesodden.

Vabatahtlikuks läks Marit organisatsiooni Euroopa Noored kaudu. Tema saatjaks oli Kildu Põhikool, kus neiu lõpetas mõni aasta tagasi üheksanda klassi. Vastu võttis teda Nesoddeni kommuun.

Mariti sõnul oli Kildu kool norralastega varemgi koostööd teinud. Kui kaks aastat tagasi kevadel Kildu õpilaste grupp Nesoddenis sõpruskohtumisel käis, arutasid täiskasvanud omavahel võimalust saata sinna üks vabatahtlik Eestist.

«Mulle rääkis sellest direktor Enn Siimer,» jutustas Marit. «Algul kõhklesin, sest olin alles 17-aastane. Siis mõtlesin, et miks mitte.»

Tööd jätkus mitmes kohas

Eelmise aasta mais jõuti asjaajamisega lõpuks nii kaugele, et siis juba Viljandi Maagümnaasiumis õppiv Marit pakkis asjad ja sõitiski Norrasse.

Sellest, millega ta Norras tegelema hakkab, polnud eestlannal enne minekut aimugi. Talle saadetud kirjas oli ära toodud palju võimalusi, kuid konkreetset teadmist sellest ei saanud.

Töö poolest kujunes Mariti vabatahtlikuaeg väga kirjuks. Kõigepealt töötas ta keskuses, mis saadab Eesti koolidele ja lastekodudele rõivaid, spordivahendeid ja muud sellist. Neiu ülesanne oli koos kohalike inimestega neid kokku koguda ja pakkida.

Esimestel kuudel viibis Marit palju immigrantide keskuses. Ta tegeles ühe Pakistanist pärit pere lastega, võimaldades vanematel sel ajal tööd otsimas käia. Kokku leidis keskuses peavarju umbes 15 immigrantide peret.

1. septembril see koht suleti ja pered pidid minema mujal asuvatesse keskustesse.

«Üks Pakistani pere, kes ei saanud elamisluba, saadeti oma kodumaale tagasi. Neile tuldi lausa politseiga järele,» jutustas neiu. «Mulle oli selle tragöödia tunnistaja olla hirmus elamus,» nentis ta.

Omamoodi väljakutse oli Maritile suvise noortelaagri kasvatajatöö. Teda kohutas keelebarjäär Norra lastega. «Lõpuks oli mul päris kurb meel, kui laager ära lõppes,» muigas ta.

Kui Norrasse minnes suhtles Marit ümberkaudsetega peamiselt inglise keeles, siis praegu mõistab ta ka norra keelt. Euroopa Noorte vabatahtlike projektide kohustuslik osa on kohaliku keele õppimine ja Maritki käis tundides.

Tegi tutvust haiglaga

Sügisel leiti Maritile tegevust pensionäride päevakeskuses. Seal andis ta arvutitunde ning näitas kohaletulnutele võimlemisharjutusi.

«Norras on palju vanu inimesi, kes ütlevad, et ostsid endale arvuti ja oleks vaja kedagi, kes seda kasutama õpetaks,» kõneles ta. «Nad tulid oma sülearvutitega kohale ja ma juhendasin neid.»

Lõpuks töötas neiu noortekohvikus.

Palka Marit vabatahtliku töö eest ei saanud, kuid tema kohaloleku kulud kaeti Euroopa Noored programmi kaudu Euroopa Liidu summadest. Neiu elas Oslo fjordi lähedal peres, kelle lapsed olid juba täiskasvanud. Ringi liikus Marit peamiselt bussiga ja esialgu jalgrattaga. Viimati nimetatut sai ta kasutada vaid nii kaua, kuni ta kukkus ja põlved ära põrutas. «Need valutavad mul seniajani.»

Õnnetuse tõttu tuli Maritil Norras teha tutvust sealse haiglaga ja käia mõnda aega karkudega. Tüdruku tõdemusel ei olnud arstidega suhtlemine talle kuigi meeldiv kogemus, sest ta unustati pidevalt koridorinurka istuma.

Eestlasest meedikuid Marit Norras ei kohanud, kuid kahe rahvuskaaslasest töötajaga sai ta tuttavaks siis, kui Bergenis Eduard Griegi muuseumit külastas.

Tegeleb uute projektidega

Vabatahtlikuks olemise tõttu jäi Maritil üks kooliaasta vahele, kuid ta ei kahetse tehtud otsust. Ta oleks tänavu lõpetanud Viljandi Maagümnaasiumi, aga nüüd astub ta sügisel viimasesse klassi.

«Algul, kui inimesed hakkasid küsima, kuidas ma kooli niimoodi pooleli jätsin, siis mõtlesin isegi kahtlevalt. Praegu arvan, et see oli võimalus, mida pärast võib-olla enam ei oleks tulnud,» lausus ta.

Kõige olulisemaks kogemuseks hindas Marit oma käigu puhul seda, et ta sattus kodust täiesti teistsugusesse keskkonda. Kui Eestis oli ta harjunud suhtlema peamiselt noorte ja sõpradega, siis seal tuli tal sulanduda keskealiste kollektiivi, kus olid hoopis teistsugused kohustused ja tingimused.

Neiul tuli harjuda ka iseseisva eluga ja õppida ise otsuseid vastu võtma. «See kõik ei olnudki alati nii lihtne,» tunnistas ta. «Seal juhtus kuue kuuga see, milleks Eestis oleks kulunud võib-olla kuus aastat.»

Aega, mis Maritil uuesti koolipinki astumiseni kulub, kavatseb neiu kasutada uute projektide kirjutamiseks. «Praegu kirjutan projekti programmi «Tulevikukapital»,» rääkis ta. Tegemist on Euroopa Noorte alaprogrammiga, kust on võimalik rahalist toetust saada nende noorte ettevõtmistele, kes on vabatahtliku teenistuse juba läbi teinud.

Marit selgitas, et ta soovib Eestis külastada neid organisatsioone, kes Norrast abi on saanud. Neiu eesmärk on uurida, mil määral on saadetised neid mõjutanud ja millist abi nad üldse ootavad. Veel soovib Marit kaasa aidata sellele, et suvel leiaks Kildul aset kahe maa noorte kohtumine.

«Kindlasti soovitan ka teistel vabatahtlikuks minna,» lausus ta. «Algul võib küll tekkida hirm, et ei oska keelt või kohutab võõras töö, aga kui on pealehakkamist, läheb kõik korda!»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67