Spordiveteran Hilja Bakhoff ütleb: «Palmid on küll ilusad, kuid veel kaunim on meie kodune elupuuoks, mis on lumega ehitud.» Foto: Elmo Riig

Viimati võistles Viljandi spordiveteran Hilja Bakhoff Hispaanias ja suvel sõidab ta Poola. Vahepeale jääb hulk kodumaiseid võimete võrdlemisi.

Maailma spordiveteranide viimased meistrivõistlused peeti augusti- ja septembrikuu vahetusel Põhja-Hispaanias suures San Sebastiani linnas. Viljandlanna Hilja Bakhoff võistles seal nagu tavaliselt kergejõustikus ja nagu ikka võttis vastu medaleid. Kettaheites sai ta hõbe- ja kuulitõukes pronksmedali.

«Kullasadu oli mul hoopis Saksamaal ja Puerto Ricos — ühes kaks ja teises kolm kulda,» sõnab Hilja Bakhoff ning võtab riiuli kohalt seinalt Puerto Ricost saadud sinise-, punase- ja valgetriibulise paelaga ehitud medali. Neid on tal koguni kolm, sest esikohti oli ju kolm. Puerto Ricos peetud veteranide võistlusi peabki ta oma välismaa käikude tipuks.

«Puerto Rico 9000 ruutkilomeetril elab kolm miljonit inimest,» räägib Hilja Bakhoff ja lisab, et nii tihedalt liikuvaid inimesi pole ta näinud kusagil mujal kui sellel Vaikse ookeani ja Kariibi mere vahel asuval väiksel saarel. «See on lõpmata ilus paik.»

Niisama eredalt sööbis talle mällu erahotell, kus veteransportlaste eest kuninglikult hoolitseti. Toateenija askeldas varahommikust hilisõhtuni, kogu aeg naerdes ja rääkides. See ei tähendanud midagi, et kuulajad tema keelt ei mõistnud.

Itaaliast Austraaliani

Kergejõustiklase Hilja Bakhoffi esimene välismaine võimeteproov oli Soomes. Järgnesid Rootsi, Kreeka, Itaalia, Inglismaa, Norra, Taani ja Austraalia. Saksamaa ja Hispaania on juba nimetatud.

«Mulle meeldib väga reisida ja sport on viimaseil aastail andnud selleks võimaluse,» räägib Hilja Bakhoff. Mõni Euroopa või üleilmne veteranide võistlus on tal isegi vahele jäänud, näiteks Jaapanis korraldatu, sest suur osa sõidurahast tuleb ise maksta.

«Need siidpehmed koaalad, kes istusid eukalüptioksal ja sõid selle lehti, ning looduses hüppavad kängurud...» meenutab Hilja Bakhoff oma kohtumisi Austraalia loomariigi esindajatega.

Veel enam on talle meelde jäänud sealsed inimesed. Hommikul tänaval tervitavad kõik kõiki ja teelt eksinud inimest ei jäeta ekslema.

Aga ometi loobuks ta nüüd võistlustest Austraalias, kui ka rahasumma käepärast oleks, mis sest et see saareriik pakkus unustamatuid elamusi. Sõit Sydneysse kestis 34 tundi ja siis tuli veel tunniks lennukisse istuda, et jõuda võistluskohta Brisbane’i. Mõjus ka meeletu ajavahe.

Võistlejad enamasti tunnevad üksteist ja suhtlevad kui üks pere, kuigi spordiplatsil on rivaalid. Sakslannast Christiana Wipperstegist on viljandlannale koguni kirjasõber saanud.

Viljandimaaltki käivad veteranide suurvõistlustel enamasti ühed ja samad inimesed: Lilian ja Leho Estorn, Kalev Salur, Voldemar Kangilaski, Meinhard Kirm, Herbert Sepp, Ants Kuusik ja Päivo Nõmmik.

Aastaid Eesti parim

Hilja Bakhoff on aastaid olnud Eesti parim naissportlane, mõistagi oma vanuseklassis. Ka mullu lisandus tema riiulile karikate ja mälestusmedalite kõrvale veel üks parimale määratud meene. Möödunud aastal võttis ta Viljandimaa parima spordiveteranina vastu ka kultuuri ja spordi aastapreemia.

Oma maakonna, sealhulgas Sakala mängude võitjamedaleid ripub tema kodus lõputu hulk.

Viimati võistles Hilja Bakhoff 3. detsembril Tartus veteranide sisevõistlustel ning tõukas seal 75—79-aastaste naiste klassis kuuli 7 meetrit 9 sentimeetrit. Meistersportlane nendib, et see pole kuigi hea saavutus, kuid temast tugevamaid vanuseklassis siiski polnud.

Selle aasta esimesi suuri jõuproove on oodata märtsis, siis on veteranide esivõistlused. Kevadine kalender tuleb üsna tihe ning seejärel ongi juba käes Euroopa meistrivõistlused. Need peetakse juulikuu teisel poolel Poolas Poznanis, kuhu Eestist sõidab 41 inimest.

«Ei tea, kuidas läheb,» lausub 79-aastane võistleja. «Käsi on valus, kuigi andsin talle puhkust.»

Taas alustab Hilja Bakhoff treeninguid uuest nädalast: kolm korda nädalas Paalalinna viilhallis ja kaks korda ühist võimlemist.

Pedagoogiks vastu enda tahtmist

Viljandis keskkooli lõpetanud sporditüdruk sai üsna juhuslikult teada, et Tallinnas on kehakultuuritehnikum. Sinna ta läks ja selle ta ka lõpetas. Vastu tahtmist oli neiule aga see, et ta pidi õpetajaks hakkama. Ometi pakkus see amet hiljem palju rõõmu.

Hilja Bakhoff töötas kümme aastat Viljandi meditsiinikoolis ja nelikümmend aastat kultuurikoolis. Vahepeale mahtusid õpingud pedagoogikainstituudis.

Pedagoog jäi pensionile kolm nädalat enne sajandivahetust.

«See pool sajandit oli väga ilus aeg,» kinnitab pedagoog.

Loomulikult harrastas ta õpetajatöö kõrval sporti. Kõige suurem huviala oli kergejõustik ning ta kuulus mõnda aega ka Eesti koondisse. Nii võrkpallis kui suusatamises oli ta arvatud rajooni koondisse.

Praegu ootab Hilja Bakhoff lund juurde. Ehk võtab ta siis keldrist plastiksuusad ja vaatab, kuidas paar aastat pausi on libisemisele mõjunud.

KOLM KULDA

Suurim medalisadu oli Hilja Bakhoffil Puerto Ricos, kus 2003. aastal peeti veteranide maailmameistrivõistlusi. Ta sai seal kuldmedali kettaheites, kuulitõukes ja mitmevõistluses ning hõbemedali odaviskes.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5