| |
|
 |
Viljandis Lossi tänaval asuva Nuku ja Karu Poe müüja Evelina Jelisejev kaisutab kaupluse kõige suuremat karu.
Foto: Aivar Aotäht |
 |
Evelina Jelisejev loob lelule uue elu
11.11.2005 00:01
Kristiina Vaarik, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Viljandis Lossi tänaval asuv Nuku ja Karu Pood on eriline, sest müüja Evelina Jelisejeva käe all valmivad sealsamas õmblusmasina vurisedes omapärased nukud ja karud ning nende rõivad.
Kauplusesse sisse astudes jäävad lisaks mänguasjadega täidetud riiulitele silma rõõmsameelsed omavalmistatud kardinad ja sõbralikes toonides värvitud seinad. Kauplust peavad kaks naist: Evelina Jelisejev ja tema sõbranna Anželika Tšibizova. Alguse sai idee Anželika kapi peal seisvatest mänguasjadest, mida ta ei raatsinud minema visata. Samuti hakkas naistel kahju kasutatud riiete poodides paljalt vedelevatest nukkudest. Et endale polnud mõtet riieteta nukke ja määrdunud mänguloomi kokku osta, otsustasid nad lelusid kenamaks teha ning koos uute kannidega poes maha müüa.Karud said rõivad selga Viimati said uued rõivad selga kaks laual istuvat armsat karumõmmi: ühel on jalas sinised püksid ja teisel seljas sama värvi kleit. «Riided teevad imet,» ütleb Anželika Tšibizova Evelina Jelisejevale tunnustavalt. Müüjanna lapsed Alex (6) ja Angela (3) käivad kaupluses iga päev, et uusi mänguasju imetleda. Õmblemist pole naine õppinud, kuid on ka endale riideid valmistanud. Ta ei oskagi öelda, kust tuleb oskus pisikesi nukuriideid õmmelda ja Barbie nukkudele moode välja mõelda. «Nukuasju on nii hea ja huvitav teha,» tunnistab Jelisejev. «Kõigepealt ostame kasutatud riiete poest mänguasju, peseme ja kammime neid ning siis õmblen neile riided. Meie suhtume nendesse nii, et neil on hing ja nad elavad.» Pood viib muinasjuttu Kauplusse astunud inimesed reageerivad müüja sõnul erinevalt. Paljud naeratavad ning suurem osa suhtub hästi, vaid üksikud vaatavad ringi kahtlustava näoga. «Üks naisterahvas ütles, et sattus otse muinasjuttu!» lausub Jelisejev. «Mõni uurib mänguasju isegi veerand tundi. Siia tulevad nii lapsed kui täiskasvanud, aga asju ostavad rohkem täiskasvanud üksinda olles. Tundub, et vanemad ei armasta koos lastega mänguasjapoodi tulla, sest siis hakkavad lapsed midagi endale tahtma.» Üks kord tulid väikesel poisil lausa pisarad silma, sest ta soovis ühte karu nii väga endale saada, ja vanemad ostsidki selle talle. Tahavad panna naeratama Sõbrannad olid enne kaupluse rajamist otsustanud, et tahavad selle kindlasti teha kesklinna, kas Lossi või Tartu tänavale. Praeguse pinna rent sobis neile, sest kuigi algul oli ruum väga halvas seisus, ei pidanud nad paljuks kõigepealt ise remonti teha. «Kuigi inimesi käib päevas siit vähe mööda, on siin õige õhkkond,» kõneleb Jelisejev. «Ei kujuta ette, kui peaksime olema supermarketi klaasboksis!» Raha ja rikkust naised selle poega teenida ei looda. «Tahame anda teistele head tuju, nii et inimesed lähevad poest välja ja naeratavad!» Oma poe trumbiks peab Jelisejev seda, et seal on saada neid asju, mida teistes poodides pole. Pärit segaperekonnast Evelina Jelisejev on pärit segaperekonnast: tema ema on venelanna, isa eestlane. Evelina sündis 26. juunil 1972. aastal Venemaal Tšita linnas, kolis koos vanematega seitsmeaastaselt Viljandisse ning lõpetas 1987. aastal Viljandi 2. Keskkooli. Oma õde Elvirat, kes elab Venemaal, nägi ta viimati seitse aastat tagasi. Kuigi ta on koos emaga õde Eestisse külla kutsunud, peab Elvira viisa taotlemise protsessi liiga keeruliseks. Evelina Jelisejeva ema ei oska eesti keelt ning pole Eestis elades ühtegi päeva töötanud. Pealegi tunneb ta ennast üksikuna, sest Eestis läks ta abikaasast lahku. Kuigi Evelina Jelisejeva ema on mitu korda plaaninud Venemaale tagasi kolida, on see jäänud vaid mõtteks. Jelisejev käis Venemaal viimati eelmisel aastal, mil ta oli neljapäevasel reisil Peterburis. «Seal püütakse eurotasandile jõuda ja poodides on müügil ilusad asjad, aga müüjad viilivad ikka leti taga küüsi ja vaatavad vihase näoga otsa, kui midagi osta tahad!» Mehega tutvus töö juures Varem töötas Evelina Viljandi tikuvabrikus ja Elisa kaubamaja kohvikus. Tikuvabrikus sai Jelisejeva 13 aastat tagasi tuttavaks oma abikaasaga. «Mina olin operaator, tema masinaparandaja. Ükskord tuli ta minuga rääkima ja kutsus õhtul jalutama. Endise Paalalinna poe juures oli väike baar, kus me istusime. Enne kui sinna Maksimarket ehitati, käisime seal igal aastal oma kohtumise tähtpäeval istumas.» Jelisejeva lapsed käivad Krõlli lasteaias ning poeg räägib hästi eesti keelt. Naine võtab müügiriiulilt enda õmmeldud riidest mobiiltelefoni. See on ese, millest väike Alex tükk aega unistanud on. Küllap ema mõtleb järgmist mudelit vuristades ka oma pojale. Arvamus Anželika Tšibizova, sõbranna Ma imestan alati seda, et Evelinat ei suuda miski endast välja viia. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ta hakkaks nutma, läheks kohutavalt närvi või paanikasse. Väga lõbus on ta ka ning õmblejana jätkub tal palju fantaasiat. Evelina ja tema abikaasa on mu parimad sõbrad, keda näen iga päev ja kellega korraldame toredaid ettevõtmisi.
|