Olev Merivee vabad hetked mööduvad linde jälgides. Binokkel on tema lahutamatu kaaslane. Foto: Erakogu

Linnuvaatlejate pilk liigub alati ennekõike sulelistele, olgu tegemist lendava, puhkava või toitu otsiva linnuga. Kolm Võrtsjärve mail linde jälgivat meest on vaatluspisiku ammu külge saanud.

Olev Merivee elab Tõrvas, aga linnuvaatlusi teeb sõbra Rein Mikuga igal nädalavahetusel umbes 50-kilomeetrisel ringil. Ühe vaatluskohana kasutavad mehed Vooremäge Võrtsjärve lõunakaldal.

Merivee ütleb, et tal on linnuvaatluse staaži juba 52 aastat, kuigi ta ise on aasta jagu noorem. «Mul oli õnn sündida linnuhuviliste perre ja vaatlustel käisin juba siis, kui olin emaüsas,» muigab mees.

Linnuvaatleja sõnul leiab tema pilk linde iseenesest, istugu ta siis bussis, autos, sõitku jalgrattaga või jalutagu.

«Tihti trehvavad huvitavamad kohtumised just siis, kui ma pole linnuringil ja binoklit ei ole kaasas,» nendib Merivee. Rändeaegadel katsub ta tingimata iga päev kas või paarikilomeetrise ringi teha, et oleks võimalik rändureid jälgida.

Mehe sõnutsi kingib peaaegu iga käik linnuhuvilisele üllatuse. Tema on kogu Eestis linnuvaatlusi tehes näinud hõbehaigrut, järvekauri, madukotkast, suur-konnakotkast, rabapistrikku, hiid-merikotkast, mustpea-hänilast, siniraaga ja teisigi haruldasi linde.

Kord võttis Merivee Pikasillast läbisõidul olles auto peale ühe hukkunud merikotka. Kui ta selle Tartus rohule asetas, ütles tema sõber Einar, et see on ju hiid-merikotkas ehk Haliaetus pelagicus. Selle linnu leidmine oli Eestis harukordne sündmus.

«Laululuige pesitsemine on Eestis üsna haruldane, aga Valga- ja Viljandimaa piiril on üks kena soo, kus laululuigepaar on juba aastaid pesitsenud. Igal kevadel teen sinna paar tiiru,» jutustab Merivee.

Teine kord sattus ta koos Einar Tammuriga Mehikoorma kandis kotkaretkel olles põllul patseeriva kroonkure peale. «Vaat see oli vägev vaatepilt! Ilmselt oli lind loomaaiast jalga lasknud,» meenutab linnuvaatleja.

Ilusamaks vaatlusajaks peab Merivee sügisrännet, kui heal päeval võib tema kodukohast Tõrva ümbruses üle lennata sadu tuhandeid hanesid.

Putukate juurest lindude juurde

Viljandimaal linnuvaatlemisega tegelev Margus Ots ütleb, et käib väljas peamiselt nädalavahetustel, lisaks üksikutel päevadel nädala sees või mõnetunnistel retkedel Tartu ümbruses.

«Tänavu olin kolm nädalat Võrtsjärve ääres Vaibla linnujaamas linde rõngastamas,» kiidab tartlane Viljandimaad kui lindude poolest huvitavat kanti.

Ots käib linde jälgimas ka öösel, ta teeb kevadtalvel kakuretki ja kuulab suviti öölaulikuid. «Augustis Läänemaal «Estonian Openi» linnuvõistluse aegu meie meeskond kuulis või nägi värb-, kodu-, händ-, karvasjalg- ja kassikakku ning kõrvukrätsu — kokku kuut liiki kakke. Seni olen parematel kakuvaatlusöödel kohanud vaid kuni nelja liiki, seda enam oli üllatav augustis saada kokku nii palju liike,» jutustab mees.

Põnevamate liikidena toob ta välja maikuus Dirhami sadamas nähtud mägiraati ja Jõgevamaal Saksamaa külas märgatud kaeluskotkast.

Paremateks rändevaatluskohtadeks peab Ots Sõrve säärt, Põõsaspea ja Ristna neeme, Kablit, Matsalu lahe ümbrust, Silma looduskaitseala, Harilaidu ning Audru, Aardla ja Räpina poldrit.

«Paremad metsaalad, kus on hea rähne, kanalisi ja kakke vaadelda, asuvad Puhatu ja Tudu kandis, Alam-Pedja looduskaitsealal ja Soomaa rahvuspargis,» ütleb Ots.

Enda kohta räägib Ots, kuidas ta eelmise sajandi kaheksakümnendatel koos sõpradega entomoloogiaringi läks ja kord ornitoloogiaringi sügisesele avaüritusele sattus.

«Heinrich Veromanni ring oli nii kaasakiskuv ja põnev, et vähem kui kuuga viskasin putukakogu nurka ja hakkasin hoopis linde vaatlema. Seda olen nüüdseks teinud 20 aastat,» lausub Ots.

Vaatlejal peab vedama

Linnuvaatleja Riho Marja ütleb, et sageli näeb huvitavaid linde täiesti juhuslikult. «Meenub puna-harksaba vaatlus Tartumaal Hollywoodi mäel. Nii kui kohale jõudsime, lendas lind mööda. Oleksime tulnud viis minutit hiljem, poleks teda enam näinud.»

Teise juhusena jutustab ta 2003. aasta «Estonian Openist», mil ta viibis Ristna neemel. Soomlased teatasid, et mingi tormilind olevat lennanud neeme poole ja poole tunni pärast jõuab ehk nendeni.

«Mu sõber Uku Paal nägigi mingit imelikku lindu, keda ta algul kajakaks pidas. Kõik linnumehed pöörasid binoklid linnu poole ja selgus, et tegemist oli atlantise-tormilinnuga, mis on Eestile uus liik,» räägib Marja.

Linnuvaatleja ütleb, et käib sageli väljas eelinfo peale, siis kui keegi teatab haruldasest linnust. Nii on ta kohanud roosakajakat, mustkael-pütti, habeviirest, kaeluskotkast ja väike-käosulast.

Marja käib rohkem väljas lindude rännete ja pesitsemise aegu, paaril korral aastas ka pikematel retkedel või rõngastusjaamades linde märgistamas.

«Minu eelistus vaatluskohana oleks Sõrve, mis on hea asukohaga ja kus võib mis tahes aastaajal näha väga haruldasi linde. Septembris värvuliste massrände ajal on väga põnev, kui hommiku jooksul rändab sealt läbi üle saja tuhande linnu,» kinnitab mees.

Kevadel on tema sõnul hea koht Põõsaspea neemel. Siis rändavad sealt läbi tuhanded veelinnud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5