Akste looduskaitseala 153 hektaril leidub paar tuhat metsakuklaste pesa. Mõne aasta eest oli neid uudistamas käivate inimeste arv juba nii suureks kasvanud, et sipelgad hakkasid pesi maha jätma, ja looduskaitsjad panid turismile piiri peale. MARGUS ANSU («Postimees») Foto: Margus Ansu («Postimees»)

Jumal olevat loonud inimese oma näo järgi. Kahjuks pole piiblis öeldud, kelle välimust kopeerivad sipelgad, kuid vähemalt nende elukorraldus on paljuski otsekui inimühiskonna pealt maha viksitud.

Õigupoolest on vale lähtuda selles võrdluses inimese seisukohalt. Et sipelgad on Maal elanud juba 100 miljonit aastat, inimesed aga heal juhul vaid paar miljonit, võib üsna kindlalt väita, et kui keegi kelleltki midagi õppis, siis inimesed sipelgatelt.

Igatahes on tõsi see, et sipelgad ja inimesed on väga paljus sarnased. Lähemal vaatlemisel tundub üsna suur osa nende maailmast tuttavana ja isegi mõni pahe on meil ühine.

Maailma tunnustatumad sipelgauurijad Bert Hölldobler ja Edward O. Wilson leiavad, et nii, nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, on sipelgad saavutanud kõrgeima taseme selgrootute evolutsioonis. Neil on tõelised sotsiaalsed struktuurid ja ühiskondlik eluviis.

Eesti tuntuima sipelgauurija Ants-Johannes Martini hinnangul on sipelgad isegi tähtsamad kui inimesed. «Kui inimene Maalt kaoks, paneks see õitsema kogu looduse. Kui aga häviksid sipelgad, oleks see kõikidele elukooslustele suur katastroof,» kinnitab ta.

Sipelgad segavad mulda, levitavad seemneid, tolmeldavad taimi ja võitlevad metsakahjuritega. Metsakuklaste pesatäis, kelle Martin näiteks toob, suudab ühe suve jooksul nahka pista kuni 80 kilo putukaid, valdavalt kahjureid.

«Metsakuklane on kõige odavam ja efektiivsem biotõrje viis,» teab doktorikraadiga mürmekoloog. «Mõelge ise, mis juhtuks, kui hektari pealt jääks selline kogus kahjureid kokku korjamata!»

Pesa on ühiskonna algrakuke

Iga sipelgapesa on nagu linn koos oma tänavate ja ladude, lasteaedade ning eluruumidega. Kuklastel, keda peetakse kõrgeimalt arenenud sipelglasteks, annavad pesad suuruse poolest enamikule pärislinnadest isegi silmad ette. Miljoniliste populatsioonidega pesadest moodustuvaid asurkondi võiks aga võrrelda üsnagi rahvarohkete riikidega.

Inimese jaoks kaootilisele sagimisele vaatamata teab iga sipelgas selles riigis täpselt, kus on tema koht ja milline ülesanne tal tuleb täita. Selle tagamiseks on neil oma keel, mis on iga ühiskonnna tekkimiseks esmatähtis.

Kui suruda kõrv vastu pesa ja hoolega kuulatada, on ainus tulemus peas sibavad ja valusalt hammustavad putukad. See, et nende juttu kuulda pole, ei tähenda kõnevõime puudumist. Muidugi ei räägi sipelgad nii nagu meie. Nende keel pole isegi akustiline, vaid keemiline ja taktiilne. Sõnum edastatakse lõhna ja üksteise puudutamise teel ning suu ja kõrvade asemel on sipelga olulisim suhtlusorgan tundlad.

Teed farmi teab vaatleja

Just tänu suhtlussüsteemile toimib sipelgate ühiskond nii kõrgel tasemel. Näiteks suudavad kuklased pidada ehtsaid farme, kus lehmade asemel on lehetäid. Nonde tagakeha masseerides lüpsavad sipelgad nestet, mis moodustab suure osa nende toidulauast.

«Kui lehetäi viimaks tilgakese välja laseb ja sipelgas selle alla neelab, on tal silmad mõnust lausa kissis,» räägib Martin. «Ühe suve jooksul kogub kuklasepere terve tonni lehetäide nestet.»

Lüpsmisega tegelevad töösipelgad ei ole just väga arukad ja käsu neste järele minna annab neile kohusetunne või mõni vana tark vaatlejasipelgas. Vaatlejatel on teada nii farmide asukohad, tee nende juurde kui see, mis kusagil pesas asub.

Sipelgateadlase jutu järgi orienteeruvad töölissipelgad lõhna järgi, millega vaatlejad jahialasid, lehetäipuid ning pesade- ja kolooniatevahelisi «kiirteid» märgistavad. Kui liikumisrada katkestada, kas või seda näpuga veidi pühkides, varsti näha, kuidas putukad sellest segadusse satuvad. Mõlemasse teeotsa koguneb hulk sipelgaid, kes enam edasi ei oska minna.

Olenevalt rikutud teelõigu pikkusest ja sipelgaliigi arukusest võivad mõned sipelgad raja taastamisega ise toime tulla. Rumalamatel, näiteks mullamurelastel, ei jää üle muud kui jääda ootama, millal vaatleja häda märkab ja tee uuesti korda teeb.

Lisaks vaatlejatele on sipelgatel teisigi spetsialiste. Näiteks ämmaemand-sipelgad on järglaste saamiseks sama vajalikud kui emad ise. Ants-Johannes Martin kirjeldab ühte laborikatset, milles nukud ei tahtnud küpsusele vaatamata kuidagi enne kooruma hakata, kui ta neile mõne ämmaemanda kõrvale pani.

«Need tabasid kiiresti ära, et siin on nii palju hiljaks jäädud, ja asusid kohe keisrilõikeid tegema,» naerab ta.

Samuti on olemas tegelased, keda kutsutakse ammtöölisteks. Nende ülesanne pole mitte ainult vastsündinute, vaid ka emade ja vastsete toitmine. Rahuajal käib pesast väljas vaid 10—15 protsenti sipelgatest, ülejäänud on hõivatud tubaste toimetustega ja ise söögi järele ei pääse.

Lisaks lehe- ja juuretäide nestele toituvad sipelgad taimeosadest ja putukatest. Isegi suured kiilid tassitakse mitme sipelga jõudu ühendades pessa.

Lahingus hukkunud jõuavad surnuaeda

Ärasöödud ohvritest üle jäävad kitiinosad viivad nad spetsiaalsetele prügimägedele ehk surnuaedadele, kuhu jõuavad ka maise teekonna lõpetanud sipelgad ise. Sellised kalmistud võivad Martini sõnul olla üsna suured. Oma silmaga on ta näinud 15 meetri pikkust ja 30 sentimeetri laiust ühishauda, kus puhkasid miljonid sipelgad, kes omavahelistes lahingutes hukka olid saanud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67