Punkansambli J.M.K.E. liidri Villu Tamme sõnul ajavad eelolevad presidendivalimised teda haigutama. «Nii šeffi presidenti kui Meri nagunii enam kuskilt välja ei kaeva ja küllap neist ülejäänud onukestest osatakse minu vahelesegamisetagi sobivaim pukki panna,» arvab ta. Foto: Toomas Huik, «Postimees»

«Sakala» vestles bändi liidri Villu Tammega nii Eesti pungi hetkeseisust kui presidendivalimistest.

Villu Tamme, kas J.M.K.E. 1989. aasta ja 2006. aasta kontsertidel on palju vahet?

Hm... Umbes 17 aastat.

Praegu vist on lootusetu kontserdil kuulda lugusid, nagu «Käed üles, Virumaa!», «Magamistoa aknast paistab keemiakombinaat» või «Rumal nali». Noor publik kehitab õlgu... Või on ka neile vanad lood täitsa olemas?

Oleme neid kõiki aeg-ajalt mänginud, vahepeal unustanud, kolme või kümne aasta möödudes taas kavva võtnud, aga muidugi on lugusid liiga palju, kogu repertuaari ei suuda meeles pidada. Enamik meie publikust on siiski kogu meie toodanguga kursis, paljud tunnevad me laule meist pareminigi, sest ega me ise neid väga tihti kuula.

Kummal ajal on lihtsam kriitilisi tekste kirjutada, kas Vene või iseseisva Eesti ajal?

Ühest küljest võib öelda, et küll iriseja leiab alati, mille kallal iriseda. Teisest küljest on viimastel aastatel kirjutamine vaevanõudvamaks läinud, aga arvan, et see on tingitud mu enda keskea kriisist või millestki sellisest.

Teemasid, millest laulda, jätkub iga korra ajal ning peale selle eksisteerib laiem vaatenurk — me ei ela ainult Eestis, me elame ju ka Maal. Olen alati mõistnud, et kui Maa läheb omadega p...e, läheb Eesti koos temaga, nii et kaob tahtmine ainuüksi lokaalse kriitikaga lajatada. Mis ma sellest seinast värvin, kui põrand all kokku variseb. Üldiselt võiks öelda, et kritiseerivat harimist vajav põld on otsatu, ääretu ja vist isegi põhjatu.

Kui ma kuulasin teie viimast plaati «Mälestusi ENSV-st», hämmastas mind see, kui päevakajalised on paljud tekstid praegugi. Kas see oli ka üks ajend selle plaadi väljaandmisel või oli peamine põhjus ikkagi jäädvustada vanu lugusid korralikult?

Pigem see viimane variant, sest siiski rohkem on tekste, mis on ajast ja arust. Pluss see jama, et uusi lugusid enam nii robinal ei tule, aga plaate tahaks ikka välja anda.

Teie laulutekstid on alati olnud kantud sotsiaalsest närvist. Kui palju lähevad teile korda eelolevad presidendivalimised?

Ajavad haigutama. Nii šeffi presidenti kui Meri nagunii enam kuskilt välja ei kaeva ja küllap neist ülejäänud onukestest osatakse minu vahelesegamisetagi sobivaim pukki panna. Mul puuduvad sel teemal kartused ja lootused.

Pealegi pole mind kohalike poliitikute jagelused, valimised, skandaalikesed ja muu selline kräpp suutnud kunagi piisavalt erutada, et haaraks sule ja hakkaks sel teemal lüürikat looma. Välja arvatud muidugi pöördelistel aegadel.

Kojamees on ju Isamaaliidus... Kas mõni erakond on proovinud ka teid enda poole meelitada? Kas see oleks lootusetu katse?

On proovitud, olen teinud mõistvat nägu, et jajah, päris huvitav, aga noh, tead isegi. Minu rida oleks roheliste partei. Marek Strandberg püüab siin ühte moodustada, aga kuidagi järjest imelikumaks ja segasemaks läheb tal see värk. Mõni aeg tagasi olin kindel, et läkitan erakonda astumise sooviavalduse teele, kuid nüüd juba kahtlen tugevalt. Tahaksin ikka sellist õiget pungilikku rohelist parteid, Saksamaal oli üks säherdune mingil ajal vägagi arvestatav jõud.

Kas punk on teatud etapp inimese elus ja on normaalne, et sellele järgneb nii-öelda areng või jääb õige punkar igaveseks võitlejaks?

No see on ju individuaalne. Lõviosa puhul on tegemist tõesti üleelatava etapiga. Materjali loomisega nostalgitsemiseks kunagi tulevikus.

Osa inimeste meelest on punkar sõimusõna ja võrdub joodikust räuskaja ning kaltsakaga. Kas mul on õigus, kui väidan, et pungi vaimsete arvamusliidritega jooksebki pidevalt kaasas teatud protsent selliseid tegelasi?

Räuskamine ja kaltsaklus olid punkliikumise võitlusvahendid algusaegadel ja on seda seniajani. See on sotsiaalne šokiteraapia. Kui mingit muusikat võiks võrrelda kaltsuga, siis ilmselt just punki, onju. Joomisega ei ole asi nii ühene, aga ennast paadi alla lakkunud tüüpe on punkarite hulgas protsentuaalselt päris palju. Samas eksisteerivad straight edge-punkarid, kes on nii karsklased kui üldse olla saab.

Kas uusi niinimetatud esipunkareid, liidreid ka on peale tulnud? Kõrvalt vaadates on ju ikka esiplaanil Villu, Freddy ja teised.

Tähelepanuväärseid tüüpe paistab olevat hulgi, aga eks see võta aega, kuni mõnda liidriks pidama hakatakse. Eks vanad kuku tasapisi ära, kes lahkub elust, kes esiplaanilt, siis tulevad järk-järgult noored liidrid asemele, nii palju kui anarhistlik mõttelaad üldse lubab kedagi liidriks pidada.

Meie, vanemad, oleme sellest geeniuseputiste põlvkonnast, mil anarhism tähendas suhtelist individualismi ja egoismi, noored punkarid on rohkem nagu kollektiivsed anarhistid, neile on tähtsam kollektiivis peituv jõud. Vähemalt tundub, et sellised erilised isiksused tänapäeval kuigi kauaks punkariks ei jää.

Mille poolest praegune Villu Tamme erineb 1986. aasta Villust?

No kõht on ikka palju rohkem punnis, näen välja nagu mingi habemega rase vanaeit, raisk.

KONTSERT

J.M.K.E. esineb kinos Rubiin 22. aprillil kell 21.

Soojendusesinejana astub üles Õ.I.P.

Allikas: Rubiin

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67