Värvikirevate esinejate hulgas äratas Eesti oma tagasihoidlike rõivaste ja vaoshoitud olekuga tähelepanu. Foto: Erakogu

Viis päeva kestnud üritus hõlmas üle kolmekümne riigi, alustades Euroopast ning lõpetades selliste eksootiliste maadega nagu Tai ja Singapur. Nende päevade jooksul oli lisaks suurele festivaliseltskonnale publikuks mitu tuhat inimest.

Raske öelda, kas see üritus oli rohkearvulise elanikkonnaga India kohta keskmise suurusega või midagi enamat, kuid arvestades seda, kui palju indialastele tähtsaid inimesi festivalipäevadel sealt läbi vooris, võib vastust aimata. Meile oli see igatahes suurim ja kirevaim festival, kus käinud oleme.

Liiklus on kaootiline

Kolm väikest ja neli veidi suuremat evestuudiolast, lisaks abilised vanemate ja õpetajate näol alustasid reisi 17. novembril. Pärast pikka ja väsitavat päeva maandusime India lennujaamas öösel kell kolm.

Järgmised viis päeva möödusid igaühel meist eri peres. Võtsime ette käike pühadesse paikadesse, sest India noored ei veeda oma õhtuid bussijaama parklas ega kaubanduskeskuse toole nühkides, vaid kasutavad aega templis viibimiseks.

Kohtusime iga päev koolis, kuhu sõitsime koos oma võõrustajapere lastega. Niimoodi päevast päeva koolibussiga ringi sõites saime hea ülevaate India liiklusest.

Täielikult organiseerimata jadas liikuvad autod olid kohutavalt tolmused. Kõik need oli kunagi mõnelt autolt müksu saanud ning paljud nägid lopergused välja. Erinevalt Eestis kasutatavatest autodest vajavad sealsed kõvasti tugevama häälega signaali, sest muud moodi liiklus toimida ei saa.

Need mõned päevad, mille me koolis veetsime, osutusid väsitavaks. Sõbralikud ja uudishimulikud õpilased tahtsid meie kõigiga isiklikult kätt suruda ning meie nime ja elukohta teada.

Tavalises elurajoonis, kus teist nahavärvi inimesi liigub üllatavalt vähe, on valge eestlane hindule nagu kohalik kuulsus Eestis. Meie kõigi üllatuseks suutsid paljud koolilapsed meie nimed ka meelde jätta.

Viis päeva koos India peredega möödusid imekiiresti.

Rutiinivabad päevad

Oma uude elukohta, ühiselamu tüüpi majja, jõudsime viperusteta ning varsti algaski festivali avamine. Seal võtsid viisakad kohalikud meid samuti vastu kui kuulsusi. Igaüks meist sai kaela lillepärja ning kätte pisikese kaardi.

Pärast seda asusime kohe tööle, et valmistada ette järgmisel päeval aset leidvat ametlikku avatseremooniat. Kibekähku moodustas korraldaja suure hulga riikide esindajatest ühtse terviku ning pärast mõningaid proove oli tulemus üsna hea.

Juba esimesel festivalipäeval mõistsime, et Indias pole miski rutiinne. Me ei teadnud kunagi, millal täpselt meie buss välja sõidab, sest hindud elavad ilmselgelt omas ajas. Nii tuli meil tihti oodata päris kaua, enne kui bussiga liikuma saime hakata.

Eelmisel õhtul kokku pandud ja läbi proovitud avatseremoonia läks sujuvalt. Iga riigi esindajad kandsid oma rahvarõivaid ning laval sai kokku suur kirev seltskond. Nägime Pakistani, Zambia, Iraani, Malaisia, Kanada ja paljude teiste maade gruppide esinemisi.

Kolm päeva enne äraminekut, 25. novembril näitasime Indias oma «Põrsatriot». Selle peategelased on Anni Rada, Tiina Tubli ja Grete Klettenberg, kes teevad tsirkusetrikke, laulavad ja tantsivad. Meie kui suuremad stuudiokaaslased olime abiks muusikalise kujunduse ja heliefektidega. Etendus võeti hästi vastu. Paljud pigistasid meil tunnustavalt kätt ja soovisid meiega koos pilti teha.

Järgmisel kahel päeval ootasid meid ees valge T-särgi tseremoonia, millel kogu festivalirahvas üksteise särkidele meeldejäävaid rahusõnumeid kirjutas, ning tund aega kestev paraad.

Kogu selle värvikireva kompoti sees äratas Eesti oma tagasihoidlike rõivaste ja vaoshoitud olekuga tähelepanu ning meil tuli mitu korda anda intervjuusid kohalikele telekanalitele.

Festival

Kaheksas rahvusvaheline laste etenduskunsti festival

• 24.—28. novembrini Indias New Delhis.

• Osalesid 32 riigi esindajad.

Allikas: korraldajad

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5