Lossi tänav 35 sundüürnik Jelena Vlastova rõõmustab oma kodu hea asukoha üle, kuid tõdeb, et maja ise on väga kehvas seisus. Foto: Elmo Riig

Viljandi vanalinnas Lossi ja Posti tänava nurgal kõrguv uhkeilmeline elumaja on juba aastaid lagunenud, kuid nüüd on uus omanik otsustanud selle korda teha.

Päris uus praegune omanik siiski pole. Automüügiga tegelev aktsiaselts Rael ostis hoone endiselt omanikult läinud aasta suvel ning volitas selle haldajaks osaühingu Leola Kinnisvara.

Mõlema firma juhatust juhtiv Raul Alliksaar tõdes, et maja on väga kehvas seisukorras. «Tahame selle korda teha,» kinnitas ta.

Kui palju Rael maja eest läinud aastal tasus, seda Alliksaar öelda ei soovinud. Tema hinnangul on aasta jooksul kinnisavara maksumus sedavõrd muutunud, et mullune hind ei anna praeguses kontekstis õiget pilti.

«Hind vastas turu pakkumisele,» lausus ta. «Kui praegune kehv seis kõrvale jätta, on maja arhitektuuriliselt väga huvitav ja ilus. Seepärast me selle ka ostsime.»

Varsti saja-aastane

Ühel seinal Lossi tänav 35 ja teisel Posti tänav 18 silti kandev maja valmis 1913. aastal ja on arhitektuurimälestisena kaitse all. Praegu tehakse muinsuskaitse eritingimuste projekti, milles kirjutatakse täpselt ette, kuidas tohib maja renoveerida.

Raul Alliksaare sõnul on hoones 17 korterit, millest kaks seisavad tühjana. Kasutuna puhkab ka esimesel korrusel asuv kunagine äripind. Enamikus korterites elavad sundüürnikud, peamiselt vanemad inimesed.

Alliksaar kinnitas, et omanikfirma praeguse kava järgi jääb maja edaspidigi korterelamuks ning eluasemed üürikorteriteks.

«Kui iga korter saaks eraldi omaniku, oleks maja väga raske korras hoida,» selgitas ta. «Üks kolmandik omanikke oleks ehk nõus investeerima üldisesse remonti, üks kolmandik vaid oma korteri heaks ja üks kolmandik ei võtaks üldse midagi ette.»

Nii mõjutab üüri piirmäära kadumine ka kõnealuse maja elanikke.

Alliksaar lausus, et ilma üüri tõstmata pole võimalik hoonet korda teha.

«Maja on ikka väga halvas korras. Seal on kõik läbi: katus, elektrisüsteem, torustik. Ainuüksi katuse ja fassaadi remondiks tuleb arvestada miljoneid kroone.»

Lähem tulevik

Millal saabub aeg, kui arhitektuurimälestis saab nii seest kui väljast lõpuni remonditud, seda Raul Alliksaar öelda ei osanud.

«Et erilist nõudlust sellele tööle pole, me väga ei kiirusta. 2006. aasta suveks on katus ja fassaad kui mitte valmis, siis remondis,» lausus ta. «Arvan, et esimesele korrusele tulevad äripinna asemel samuti korterid või näiteks ateljee.»

Firmajuht kinnitas, et kulukas ettevõtmine ei sunni Raeli ja Leola Kinnisvara kõnealust maja müüki panema. Tema sõnul ostis aktsiaselts Rael selle maja vaatega tulevikku, mil Viljandi kesklinnas tekib korterite järele suur nõudlus.

ARVAMUS

Anne Kivi,
muinsuskaitseameti vaneminspektor

See on omanäoline elu- ja ärimaja. Varem kattis hoonet hinnaline mustjashall kiltkivikatus. Praeguseks on kiltkivi märgata veel räästaalustes osades. Rohkem või vähem säilinud kiltkivikatuseid on kogu Eestis kõigest tosinal hoonel.
Kõnealusel majal on väga uhked suured aknad ja graniidist välisseinad. Kui hoone 1913. aastal valmis, kolis sinna Tartu Panga Viljandi osakond. Panga ajast on säilinud akende ees kaunistustega trellid. Hoone arhitekti pole õnnestunud kindlaks teha.

Sundüürnik tahab loota parimat

34-aastane Jelena Vlastova kolis oma ema ja isaga Lossi tänav 35 majja mitu aastakümmet tagasi, kui ta oli kolmeaastane plikatirts. Sõjaväelasest isale oli seda elamispinda pakkunud sõjavägi.

Praegu elab Jelena Vlastova korteris koos oma 12-aastase tütre ja 56-aastase emaga.

«Maja seisukord on tõesti väga halb,» tunnistas Vlastova. «Põrand ja aknaraamid on mädad, keldris loksub vesi ja koridoris asuva WC torud kipuvad talvel kinni külmuma. Aga teistega võrreldes on meie elamine veel üsna kõbus. Näiteks meie kohal asuval korteril kukkus osa lage sisse.»

Vlastova ütles, et kui uus omanik plaanib tõesti hoone korda teha, on tema pere üüri mõistliku tõusuga nõus.

«Praegu tasume kaheksa krooni ruutmeetri eest, pluss kommunaalmaksed,» lausus ta.

«Kui me teaksime, et maja saab korda, oleksime nõus ruutmeetri eest kaks-kolm krooni rohkem maksma.»

Nagu Vlastova lisas, pole omanik end üürnikele tutvustamas käinud ega oma plaanidest rääkinud.

«Kui omanik vahetus, saime sellest kirja teel teada,» lausus ta. «Seaduse järgi pakuti üürnikele ka ostueesõigust. Oleksime võinud hoone osta sama hinna eest, mis temagi, ehk siis ühe miljoni krooniga.»

Küsimusele, mis saab siis, kui omanik hakkab küsima üürnikele üle jõu käivat üüri, Vlastova vastata ei osanud. «Eks siis vaata,» kostis ta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5