| |
|
 |
Rabade aeda pääseb läätspuukaare alt. Pererahvas pole oma sõnul mujal niisugust näinud.
Foto: Elmo Riig |
|
Südamega rajatud kodu pälvis auhinna
17.09.2008 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Sel suvel presidendilt kauni kodu auhinna saanud perekond Raba aed Sürgaveres Kirsi tänaval võlub lihtsuse ja nutikate lahendustega.
Aia sissekäigu moodustab läätspuust kujundatud uhke kaar, mille all perenaisele Heidi Rabale meeldib ka niisama seista. «Siin on mõnus, eriti siis, kui puu on üleni kollaseid õisi täis ja mesilased sumisevad sõbralikult,» õhkab ta.Ilus ja põnev Rabade aed on ilus ja põnev ühtaegu. Kõikjal on tunda hoolitsevat kätt ja külluslikku fantaasiat. Näiteks katab kõrvalhoone otsaseina metsviinapuu. Selle lehemere keskel on aga jupp eakast puutüvest, mille oksakohtadest omakorda kasvavad välja õitsvad lilled. Kõikjal aias märkab silm vitstest punutud suuri, mullaga täidetud potte, kus kasvavad mitut masti lilled moodustavad rõõmsaid värvilaike. Kui need vitspunutised välja arvata, on kõik muu puidust tehtu aia saekaatri omanikust peremehe Kalev Raba kätetöö. Mööbliks kasutas ta metsast leitud kuusepalke, millele üraskid on põneva mustri järanud. Hoolikalt pügatud muru vaheldub aias lillepeenarde ja kividest ümbritsetud okasvormidega. «Meie krunt on 1500 ruutmeetri suurune, mistõttu pinda napib. Muru niidan ma alati ise, et miski viga ei saaks — kohati on kividest ja taimedest mööda manööverdamine päris raske ülesanne, nii et üks niiduki ratas tuleb õhus hoida,» räägib perenaine. Kosilaste püüdmise pada Eri suuruses ja ise värvi kive on Rabade aias palju. Heidi Raba ütleb, et nad on neid otsinud kivihunnikutest ja mõne rabast süles koju tassinud. «Vennanaise maaparandajast isa kogus oma talu juurde huvitavaid kive. Kui tema surma järel talu müüki läks, tõime osa siia. Mitte ei raatsinud sinna jätta — ehk poleks uus omanik neid hinnata osanud,» kõneleb ta. Kui Kalev Raba osutab lilli täis istutatud hiiglaslikule pajale, läheb tal nägu nalja täis. «Kui minu naine noor tüdruk oli, seisis see pada tema akna all — sinna koguti taimede kastmisvett. Äiapapa teab rääkida, et kosilased, kes sealtkaudu majja tükkisid, saanud kõik märjaks,» jutustab ta. Nüüd on sellesama paiga lähedal tibatilluke tiik roosa vesiroosiga. Heidi Raba märgib, et vahel aiapingil istudes naudib ta vaatepilti, kuidas vesiroosi õied veest vastu peegelduvad. «Isegi mõni väike koger elab selles veenires. Tõsi, talveks viime nood sügavamasse vette.» Perenaise enda lapsepõlvekodu Rabade kaunis elamine ongi perenaise lapsepõlvekodu. Kunagi peeti seal kanu, pulle ja lüpsilehma. Nüüd on loomadest järel vaid vana kõrvitsa pesapaigaks olev sõnnikuhunnik. Oma nurgake on ka aiaviljale. «Porgandid, peedid, herned, kabatšokid, maitseroheline ja ravimtaimed,» loetleb naine seal kasvavat ning nendib: «Kui köögivilja ise kasvatad, siis tead, et saad puhast kraami.» Oma kaasast rääkides löövad Heidi Raba säravad silmad veel rohkem särama. «Selliseid kuldsete käte ja hea südamega mehi on maailmas vähe,» lausub ta. Muu hulgas on too kuldsete kätega mees nikerdanud aeda mitu puukuju. Neist ühe loomisel oli olnud modelliks tema naine. «Et olen puusakas, tuli ka see puust proua niisugune,» naerab Heidi Raba. Nagu pärisnaine, vahetavat toogi aeg-ajalt värvi: mullu oli ta olnud hõbehall, tänavu on aga kullakarva. Kalev Raba tehtud on ka suur kümblustünn sauna juures. «Õhtul tulede valgel on see kui auru paiskav nõiakatel, milles kilkab suur hulk lapsi,» räägib pereema. «Meie lastel, 13-aastasel Kauril ja 10-aastasel Kristiinal on palju sõpru, nii et tihti on kogu Sürgavere lapsed meil külas,» lisab ta. Heidi Raba kiidab, et rohkete põlispuudega Sürgaveres, kus kõik on käe-jala juures, on hea elada. Isegi oma ilmaradar paistab koju kätte. Plaanis on ufomaja «Kõrgel asetsev hiigelsuur plastmassist kera pakub päris futuristlikku vaatepilti. Kui see siia üles pandi, ajasime ikka nina püsti. Paraku pole ta seni meile ilusat ilma toonud: tema paigaldamise päeval saime tohutu rahe, pärast aga on väga palju vihma sadanud. Peaks talt vist päikest tellima,» kõneleb naine muigamisi. Pisut ebamaist teemat jätkates ütleb Kalev Raba, et järgmiseks suveks on tal plaanis põnev grillimiskoht ehitada. «Nägin ühes Prantsuse komöödias põnevat ufolaadset illuminaatoritega majakest. Mulle hakkas see nii meeldima, et otsustasin meilegi samasuguse teha,» räägib ta. Koos elab kolm põlvkonda Endast rääkides tunnistab Heidi Raba, et ta on koduperenaine ja väikest viisi luuletaja. «Parasjagu olen ametis oma teise luulekoguga.» Et ükski mõte kaduma ei läheks, oli ta endale hiljuti ostnud diktofoni. «Kui öösel mõte tuleb, saan selle kohe sisse lugeda. Varem panin tule põlema ja hakkasin kirjutama, aga Kalev pakkus parema idee.» Meie jutuajamise vahele annab endast leebe haugatusega märku Raba pere kõige innukam liige, sõbralik krants Terri, kes on pereema sõnul väga tark loom. Noortega samas majas elavad ka Heidi Raba ema ja isa. «Siin on koos kolm põlvkonda, nagu oli vanasti taludes kombeks. Kõik mahuvad ilusasti ära ning lapsed saavad vanemalt põlvkonnalt väärt kogemusi,» kõneleb naine. Kiidusõnu jagub tal ka naabritele. «Minu 78-aastasel naabrinaisel on aed alati hästi korras. Vahel, kui hilisõhtul magama lähme, näen aknast, et tema ikka veel aegamisi toimetab. Ta on mulle hea eeskuju. Kui tema, vana inimene, saab hakkama, peame meie, noored, ka toime tulema,» leiab presidendilt auhinna saanud Heidi Raba. ARVAMUS Urmas Espenberg, Sürgavere külavanem Heidi ja Kalev on mõlemad tublid, äärmiselt vastutulelikud ja külalislahked inimesed. Kalev, kes on ka Sürgavere külaseltsi aseesimees, on alati valmis aitama, kui keegi abi vajab. Heidi on olnud oma aia rajamisel väga põhjalik ja järjekindel. Tore, et meie külas on niisugune kaunis aed.
|
