Viljandi tüdruk Liina Valt õppis ühe õppeaasta Jaapani ülikoolis. Et iga endast lugupidav jaapanlane näitab fotole jäädes sõrmedega võidu- ehk V-märki, on Liinagi selle selgeks õppinud. Foto: Madis Luik

Viljandi neiu Liina Valt on õppinud Tallinnas kujutavat kunsti, Tartu Ülikoolis psühholoogiat ning Jaapanis jaapani keelt ja kultuuri.

Nüüd elab Liina üle pika aja jälle kodulinnas ja õpetab noortekeskuse karjäärinõustajana Viljandi noori nägema elus mitmesuguseid valikuvõimalusi.

Liina on ettevõtlik neiu, kellel on tulnud teha elus tähtsaid valikuid.

Maalimiskirg

Kooliteed alustas ta Jakobsoni gümnaasiumis. Seal tekkis tal Rein Grünbachi kunstiringis käies huvi maalimise vastu.

Pärast koolilõppu käis Liina usinalt Tallinna Kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel joonistamist ja maalimist õppimas, et astuda järgmisel sügisel sisearhitektuuri erialale.

Aastase kunstiõpingu järel asus ta paljude üllatuseks hoopis Tartu Ülikoolis psühholoogiat tudeerima. Nähtavasti sai soov õppida tundma inimese hingeelu kunstipisikust võitu. Ent maalimine on seniajani Liina hobi.

«Ülikooli minnes oli esialgu õudne: kõik olid võõrad, ei teadnud, mida teha,» meenutab neiu esimesi tudengipäevi. Nüüd nendib ta, et peab paika ütlus: raske on Tartu Ülikooli sisse saada, aga lihtne end sealt läbi vedada.

«Psühholoogias olid peamiselt valikvastustega testid ja kontrolliti pigem asjast arusaamist kui faktiteadmisi,» rõõmustab Liina, et ei tulnud koolitarkust kuivalt pähe tuupida.

Ta leiab, et psühholoogiaõpinguid arendasid analüüsivõimet ja ta on nüüd inimeste suhtes palju tolerantsem.

Ülikoolis hakkas Liina õppima jaapani keelt. Pärast kaheaastast keeleõpet sai ta aastase stipendiumi Jaapanisse Hiraka-tasse, mis on metropol Osaka Tallinna-suurune eeslinn.

Liinat üllatas, et erinevalt levinud arvamusest on jaapanlased hästi avatud ning tulid sageli temaga ise tutvust tegema.

Samas on nad tema meelest eurooplastega võrreldes lapselikumad ja käituvad veel kahekümnendates eluaastateski teismelisena. Täisealiseks saadakse seal alles kahekümneselt.

«Jaapani noored on edevad ja moeteadlikud ning riietuvad, justkui esineksid MTV-s,» leiab ta.

«Mulle tundus huvitav, et jaapani keeles on «ei» «ie» ja «jah» «hai» — tagurpidi loetuna täpselt samad mis vastavad eestikeelsed sõnad,» imestab Liina.

Vabal ajal käis ta sõprade seltsis jalgrattaga sõitmas ja karaokel.

«Karaoket ei laulda seal baaris rahva ees nagu meil, vaid tavaliselt meelelahutusasutustes spetsiaalsetes boksides, milles võib oma seltskonnaga laulda,» ütleb Liina.

Ta leidis Jaapanist palju häid sõpru, kellega suhtleb veel praegugi interneti kaudu.

Mereannid ja hobuseliha

«Jaapani köök on nii hea!» ohkab neiu igatsevalt, lisades, et mõtleb sageli vesise suuga, mida tema jaapani sõbrad õhtusöögiks valmistavad. Jaapanlased söövad palju mereande: toorest kala ja mereelukate siseelundeid, aga ka toorest hobuseliha.

Numbreid 4 ja 9 peetakse Jaapanis halvaendelisteks, sest nende hääldus meenutab sõna «surm».

«Neid välditakse ja mõnikord pole majadel neljas või üheksas korrus nummerdatud,» teab Liina.

Nende ühiselamukvartalis oli hoone number 4, mis asus pealegi surnuaia lähedal. «Selle ühika elanikega juhtus tõesti palju õnnetusi,» kinnitab ta.

Surus Barutol kätt

Liina käis vaatamas jaapani sumomaadlust, nägi võistlemas ka eestlasest sumokat Barutot ja tegi temaga juttugi.

«Baruto oli hästi sõbralik. Ta on Jaapanis väga kuulus ja paljud jooksevad tema kannul,» ütleb Liina.

Tema teada on Jaapanis tuntud veel teinegi eestlane.

«Jaapani televisioonis jookseb jutusaade, milles eri rahvustest naised räägivad meestest ja suhetest. Seal pajatab üks blond eestlanna soravas jaapani keeles eesti naiste lõtvadest elukommetest,» meenutab neiu kulmu kortsutades.

Jaapanis elades käis Liina ka Hiroshimas. Sealses muuseumis edastas neile oma mälestusi tuumakatastroofi üle elanud naine.

Nüüdseks on linn üles ehitatud ja vaid epitsentri lähedal säilitatakse mälestusmärgina aatomipommist purunenud maja varemeid.

«Kui igal sammul ei tuletataks meelde pommiplahvatust, oleks tegemist ülimalt armsa ja idüllilise linnaga,» leiab ta.

Aitab leida kutsumust

Alates augustist töötab Liina Viljandi Noortekeskuses karjäärinõustajana.

Sügisel hakkab ta pidama koolides karjäärialaseid loenguid ja tegema õpilastele kutsesobivusteste.

«Minu eesmärk on luua võrgustik maakonna õpetajatest, kes aitaksid oma koolides õpilastel haridusteed ja karjääri kavandada,» räägib ta. Selline süsteem toimib juba edukalt näiteks Pärnus ja Tartus.

«Erialavalik on igaühe enda teha, kuid katsun aidata õpilasel kutsesobivust välja selgitada,» lubab Liina.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5