Kuigi peaaegu kogu oma elu on Hillar Sein kultuuriga tihedalt seotud, jagab ta ennast kõhklusteta organisaatorite, mitte ideoloogide hulka. «Mitte kunagi ei hakka ma rahva- ja pärimusmuusika teemadel väitlema. Ma ei oska öelda, kas lõõtsamees mängib kõige paremini või jääb midagi puudu, aga ma võin alati öelda, mida on sellel lõõtsamehel esinemiseks vaja.» Foto: Elmo Riig

Tehnikapealiku ehk nüüdse ametinimetusega Eesti Pärimusmuusika Keskuse haldusjuhi ülesanne oli vaadata, kuidas teisel festivalil lavasid seatakse, mismoodi summerdajaid turvatakse ja söödetakse ning kuidas töötab kogu infrastruktuur.

Olles tehnikajuhiks tõusnud transamehe kohalt, teab Hillar Sein hästi, kui palju võib suurüritusel mõnest pisiasjast oleneda. Ja selliseid detaile on mustmiljon.

«Festivali korraldamine jaguneb kolmeks etapiks,» räägib ta. «Esimene on umbes paar kuud pärast eelmise festivali lõppu, kui hakkad järgmiseks kokkuleppeid sõlmima. See on väga sujuv, keegi ei ütle ei, keegi ei jonni. Teine, kõige vastikum faas, on paar nädalat enne festivali algust. Siis hakkab jamasid välja tulema, keegi on kuhugi midagi märkimata jätnud ja nii edasi.»

Kolmas järk jõuab kätte loetud tunnid enne pärimusmuusikapeo algust. Kui tekib probleem, tuleb see, nui neljaks, lahendada ja ahvikiirusel. «See on action, selline pinge mulle meeldib,» tunnistab Sein. «Välja arvatud juhul, kui see tekib mõttetutest asjadest. Siis võib kaane maha visata.»

Festival

Hillar Sein liitus pärimusmuusika festivali meeskonnaga kolledži tudengina 1997. aastal ega olnud seega ürituse sünni juures. Küll aga on festivalil veidi tegemist tema sünniga, sest igal teisel aastal satub see täpselt tema sünnipäevale. Igal esimesel on pärimusmuusika pidu peakorraldaja Ando Kivibergi sünnipäeval.

Hoolimata sellest, mis on parajasti olnud tema põhitöö, on Hillar Sein nende üheksa aasta jooksul vahele jätnud vaid ühe festivali korraldamise. Ent isegi siis leidis ta ennast pigem staabis istumas kui kontserte kuulamas.

«Nende nelja päeva jooksul on kaks-kolm sellist hetke, mil sa tunned, et pagan, poisid, me teeme midagi, mida on inimestele vaja!» selgitab ta. «Mul on õnneks võimalus tegelda asjadega, millest ka teistele rõõmu on.»

Suurem osa festivalist tähendab Hillar Seinale ning teistele korraldajatele siiski tõsist ja pingutust nõudvat tööd, kui mitte otse muret. Isegi siis, kui kõik kontserdid on selleks päevaks lõppenud ja võiks veidi pidutseda, tiksub midagi kuklas.

Kõige hullem tundub tehnikapealikule see, mida pole võimalik muuta: ilm. Kui ikka vihma kallama hakkab või tormihoog marutab, ei ole võimalik elektrikatkestusi või lendavaid telke sajaprotsendilise kindlusega ära hoida.

Kunagi oli folgi toimumisaja üks tähtsamaid ajendeid just see, et juuli teine pool on Eestis kõige kuivem, kuid peaaegu ükski kord pole festival rajust pääsenud. Üks hullemaid oli paari aasta eest, kui välk lõi toidutänava ääres puul oksa küljest nii, et see inimesele pähe kukkus, ja Kirsimäe lava juht Arno Jürjens jälgis oma platsilt ehmatusega Kaevumäe laval toimuvat: tuul oli vahepealt puud kahte lehte lükanud.

Seepärast ronibki Hillar Sein festivali ajal mõnel vabamal hetkel kultuuriakadeemia katusele ja heidab pilgu Viljandi ümbrusele, ega kusagilt rajupilve lähenemas ole. Kui on, annab ta abilistele häire ja kõik asuvad kindlaks määratud kohtadele, kus neid kõige enam vaja võib minna.

«Need ilma asjad teevad väga murelikuks,» tunnistab Sein. «Suur hulk inimesi on väljas ja kui midagi lendama hakkab...»

Akadeemia

Kultuuriakadeemial, endisel kolledžil, on Hillar Seina elus tegelikult tunduvalt suurem roll, kui olla ilmavaatluspunkt. Vähe sellest, et Sein on kolledžis õppinud, töötanud ja sattunud sealtkaudu folgi juurde. Isegi poliitikasse jõudis mees kõrgkooli rektori Anzori Barkalaja vahendusel.

Õigupoolest tahtis Sein saada näitlejaks või lavastajaks, kuid teda ei võetud lavakunsti erialale vastu. Tagantjärele on huvijuhi kutse omandanud mees selle eest isegi tänulik, sest kolme aasta jooksul Merle Karusoolt saadud õpetus tõi tõdemuse, et näitlejaks ta siiski ei kõlba.

«Inimene võib küll tehnika omandada, aga kui ta ennast laval ebamugavalt tunneb, paistab see ka saali,» teab teatrikarjäärist loobunu. «Ma olen muidu edev ja esineja, aga laval lähen krampi. Ma ei tee isegi jõuluvana ega kipu peoõhtuid juhtima. Pigem korraldan neid.»

Ministeerium

Nii nagu erialaga, juhtus Hillar Seinal ka erakonnaga. Poliitikasse oleks ta jõudnud varem või hiljem, kinnitab ta nüüd tagasi vaadates, kuid tema mõtted liikusid Isamaasse astumise poole. Et keegi teda sinna ei kutsunud ja ise ka kohe pakkuma ei läinud, võttis ta vastu Barkalaja kutse liituda Res Publicaga, mis on Isamaaga ideoloogia poolest üsna sarnane.

Ehkki Sein pole parteilasena kaugeltki passiivne, ei ole teda kuigi suurelt afišeeritud. Pikka aega oli ta Viljandi piirkonna tegevjuht ehk midagi kohaliku peasekretäri sarnast ning seetõttu polnudki tema ülesanne esiplaanil olla, vaid teisi aidata — organiseerida nagu folgilgi.

Pärast viimaseid Riigikogu valmisi helistas Hillar Seinale toonane Res Publica peasekretär Tõnis Kons ja küsis, kas ta ei tahaks oma poliitilist karjääri jätkata justiitsminister Ken-Marti Vaheri abina.

Ministeeriumi ametnikud tegid suured silmad, kuuldes, et ministri abi pole mitte ainult juriidilise hariduseta, vaid tuleb suisa kultuurivaldkonnast, ent võtsid ta siiski hästi vastu.

«Eks nad hoidnud nii mõnegi itsituse tagasi,» arvab Sein omakorda naerdes. «Nende omavaheline keel oli algul mõnevõrra arusaamatu ja kui nad oma ATS-idest ja KARS-idest (avaliku teabe seadus ja karistusseadustik — toim.) rääkisid, siis tekkis pisut segadust kah.»

Kui see võimalik oleks, saadaks Sein kõik Eesti inimesed rotatsiooni korras mõnda ministeeriumi ametisse, sest vaid nii hakkaksid nad mõistma, kuidas seal töö käib.

«Virisemist jääks hulga vähemaks, kui inimesed näeksid, kuidas otsused sünnivad ja mis nende taga on. Näiteks mõnikord ei saa teha mingit kergena tunduvat liigutust, panna kuhugi seadusesse üht lauset, mis teeks väga paljudele head, sest see läheks vastuollu mõne muu seaduse, direktiivi või koalitsioonilepinguga.»

Hillar Sein lahkus ministeeriumist pärast kaht aastat. Koos temaga pani Tõnismäel asuva ministeeriumi ukse enda järel kinni Ken-Marti Vaher ning samal ajal jättis Toompeal Stenbocki majaga hüvasti peaminister Juhan Parts.

Seina Viljandisse naasmise põhjus polnud siiski mõõdikuskandaal, mis valitsusele saatuslikuks osutus. Tema oli lahkumisavalduse sisse andnud juba varem. Olles selgeks saanud, kuidas riigiaparaat töötab, tahtis ta ennast muus vallas proovile panna ning tegelda millegagi, mis inimestele vahetumalt rõõmu pakuks.

Kuigi pärast Partsi valitsuse kukkumist on paljud Res Publicast põgenenud nagu uppuvalt laevalt, ei kuulu Sein pettunute hulka.

«Ma ei ole pettunud erakonnas ega ka inimestes,» kinnitab ta. «Arvan endiselt, et on asju, mida me tegime väga õigesti, on asju, mida mõni mees isiklikult tegi valesti, ja on asju, mis aeti meie kaela, aga milles meil polnud kopika eest süüd — näiteks Lihula. Aga see on poliitika.»

Eesti

Erinevalt mitmest teisest Viljandi patrioodist peab Hillar Sein ka Tallinnat täiesti elatavaks linnaks. «Ei tohi ainult ära unustada, et selle taga on terve Eesti, mitte esimene ega teine, vaid üks ja terve Eesti,» lisab ta.

Tema kodulinn on ikkagi Viljandi, mida ta nimetab üheks ainulaadsemaks Eestis.

«Olgugi et suuruselt kuues, on siin kõik olemas nii geograafiliselt, kultuuriliselt kui ajalooliselt, mis ongi kõige tähtsam. Kui vaadata esimest ärkamisaega ning meie riigi teket, siis tegelikult oleme väga tagasihoidlikud. Tuleks vastu rinda lüüa ja öelda: «See tuli siit! Meie tegime!»»

Nagu erakondlik kuuluvuski näitab, on Sein tublisti rahvuslikumalt meelestatud kui keskmine eestlane. Juba 1987. aastal, olles ise vaid kümneaastane, võttis ta osa ühest Pilistvere rahvamajas peetud revolutsioonilisest koosolekust.

Tõtt-öelda sattus ta sinna pooljuhuslikult, sest tahtis kuulda vendi Johansone, kes seal esinema pidid, ning sokutas ennast kunstiõpetajaga kaasa.

Johansone küll polnud, ent üritus leidis sellest hoolimata aset. Üks kartuliagronoom pidas kõnet ning kohal oli näitleja ja muusik Malle Pärn kitarriga. Ühel hetkel ei saanud väike Hillar aru, miks kõik laulu alates püsti tõusevad ega istu enne, kui see on lõppenud. See oli esimene ja ka viimane kord, kui ta on kuulnud Eesti hümni kitarri saatel lauldavat.

«Ma ei mäleta, et mul oleks kodus väga sinimustvalge kasvatus olnud. Ma arvan, et see lihtsalt kas on su sees või ei ole,» mõtiskleb Sein oma veendumuste põhjuste üle. «Igatahes mina ei lähe Eestist kuhugi. Mulle see riik meeldib.»

ELULUGU

Sündinud 22. juuli 1977 Võhmas.

Hariduskäik:

1984—1992 Sürgavere Põhikool,

1992—1996 Suure-Jaani Gümnaasium,

1996—2000 Viljandi Kultuurkolledž, huvihariduse pedagoog.

Teenistuskäik:

2002—2005 Viljandi Pärimusmuusika Festivali tehnikajuht,

2000 ja 2003 kultuurikolledži videotehnik,

2003—2005 justiitsministri abi,

2005. aastast Eesti Pärimusmuusika Keskuse haldusjuht.

Allikas: Hillar Sein

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5