| |
|
 |
Vanaperenaine Luule Ots elab majas, mille vanus on paarsada aastat.
Foto: Elmo Riig |
|
Ilu nõuab aastaid kestvat pühendunud tööd
17.06.2008 00:01
Helgi Kaldma, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Abja-Paluoja lähistel Veskimäe külas president Toomas Hendrik Ilvese Ärma talu naabruses asuv Polli Endreku talu kandideerib meie maakonnast kauni kodu tiitlile. Otsus on presidendi teha.
Kalev Ots elab perega Abja valla Veskimäe külas oma vanematekodus Polli Endrekul 1993. aastast saadik. Sellest ajast algaski vana talu korrastamise katkematu ring. Ehk öelgem peremehe enda sõnadega: «See on protsess, mis ei lõpe kunagi.» Lilled, mis kevadel peenrale istutatakse, vajavad pidevat hoolitsust, et need täies ilus õitseda saaksid. Kui esimene külm üle käib, ei jää sellest ilust miskit järele. Kevadel algab ring otsast peale. Ja kui muru järjepanu ei pügataks, oleks see lihtsalt heinamaa. Seegi vajaks suve kestel korra või paar niitmist.Püsililled, marjapõõsad ja viljapuud ning hoonetevahelised teed-rajad ja needsamad hoonedki — kõik nõuab iga päev peremehelikku silma ja kätt. Labidas, käru ja reha Kui linnainimesed Anneli ja Kalev Ots viisteist aastat tagasi maale elama asusid ning oma ameti tõttu maa ja linna vahel pendeldama hakkasid, valitsesid hoonete ümbrust nõgesed ja maltsad. Paar igatses ka uut elamut. Peremees ütleb, et labidas, käru ja reha olid põhilised tööriistad. Tema sõnul pole vist meetritki maad, kus poleks olnud vaja labidat mulda panna, et oma kodule paremat ilmet anda. Praegu on avar ühtlane muru see, mis annab tooni ning laseb selle keskel või äärtel paiknevatel hoonetel, kõrgetel puudel ja lilledel roheluse keskel särada. Silma paistab peremehe kividega mängimise oskus: õueaia eri osi piirab uus müür, kenasti laotud maakivid ääristavad ka lilleklumpe ja lippaedki toetub müürile. Paarsada meetrit kivimüüri on nõudnud pikka planeerimist, järjekindlust ja kahtlemata palju vaeva. Aga enne õuemüüride ladumist ehitas peremees rehetarest jäänud varemeile maja. See valmis 2002. aastal. Vanad kõdunenud südamega puud olid omaette mure. Mõnest on nüüdseks järel vaid mälestus, mõnest veel ka känd. Ühe vana puu asemel lehvib praegu kõrge masti otsas viir. Selle alust ümbritsevad sõõrina lilled ja kivid. Läheduses muru sees paikneb teine ja kolmaski kividest ning lilledest kujundatud saareke. Kes hästi vaatab, leiab ka kännu kätte. Sissesõidutee ääres kasvab võimas tamm. Vanaperenaine Luule Ots arvab selle paarisaja aasta vanuseks. Selle kõrval asus varem neli puud. Praeguseks on tammele seltsiks jäänud ainult väändunud tüvega vaher. Seegi kannab vananemise märke. Muru all on hektar maad «Mul on nüüd Toro,» on Polli Endreku peremees oma kevadise ostu üle uhke. «Kolm-neli tundi tiirutamist ja töö on tehtud.» Nõnda kaks korda nädalas. Ameerika Ühendriikide päritolu muruniidukil on kolm ketast, mis ühe käiguga pügavad muru madalaks 1,2 meetri laiuselt. Mitu tundi tuleb tiirutada, sest Polli Endrekul on muru all ümmarguselt hektar maad. Kalev Ots ei taha enam võrreldagi tänavust muruniitmist sellega, mis veel mullu oli. «Muudkui lükkasin ja lükkasin väikest niidukit ning kui lõpp kätte oli jõudnud, tuli otsast alustada,» meenutab ta. Veel varem tuli vikatiga hakkama saada. «Kodus sai aastaid lõputult tööd tehtud, kuid tulemust nagu polnudki,» lausub Kalev Ots. «Alles nüüd on märgata, kuhu oleme välja jõudnud.» Kuid see ei tähenda veel koduümbruse korrastamise lõppu. Suur kivihunnikki vana lauda läheduses ootab ühekaupa paikaseadmist. Viljandis arvutitarkvara spetsialistina töötav Kalev Ots, tema perearstist naine Anneli Ots ning nende lapsed Grete ja Mattias elavad pereisa ehitatud heledas majas. Peremehe ema Luule Otsa eluase on aga omaette asetsev arhailise väljanägemisega õuemaja. Pilk aastakümnete taha «Mu vanaema toodi sellesse tallu perenaiseks 150 aastat tagasi. Siis oli see maja lagunenud ja vajas remonti,» räägib 83-aastane naine. Ta mäletab ka ilmatu pikka korstnata rehielamut kambri ja rehealusega. Ta nägi ära sellegi, kuidas seal reht peksti, sest hoone õlgkatus vajas parandamist ning selleks iga õlg ei sobinud. Luule Ots oli olnud kolmene, kui tema isa koos abilistega toonase aja kohta suurt lauta ehitas. Ta imetleb veel nüüdki lauda maakiviseina vaadates isa oskust suuri kive lõhkuda ja neid seinaks seada, nii et see on kui loodiga mõõdetud. Praegu lauda ees tuules kohisev hiiglaslik kastan olnud siis käevarrejämedune. «Mu isa oli kõva puutöötegija,» ütleb Luule Ots, kui oleme isa ehitatud lauda juurest astunud üle sileda muru, mis oli kunagi kapsamaa, ning jõudnud vanast aidast ja kaevust mööda sissesõidutee äärde lilledega ehitud vankri juurde. Nägus hobuveok tundub kui uus. «Sellega käidi ehk paar korda Halliste kirikus, ei rohkem,» lausub naine. Paarisaja-aastase maja nurga juures juhib Luule Ots tähelepanu vanale malmpajale, mis oli suures majapidamises väga tarvilik, ning sagedasest tarvitamisest söestunud leivalabidale ja luuakontsule, millega leivaahju põrand puhtaks pühiti. Nüüd sobivad need üksnes vana aega meenutama. «Kui alles oleksid kõik need tööriistad, mis isa tegi...» õhkab Luule Ots. Siis võinuks praegu ilmselt tallu väikse muuseumi asutada. Kõik läks ühistamisele, kui hirmsa küüditamislaine järel ka Veskimäe külas äkitselt kolhoos loodi. Kogu ümbrus tehti rahvast tühjaks, ainult Polli Endreku inimesed jäid imekombel alles, kuigi sellelgi talul oli maad palju rohkem, kui nõukogude võim normaalseks pidas. Polli Endreku ja selle omanike elu nõukogude aastail oleks omaette jutt. Praegused omanikud Anneli ja Kalev Ots peavad tänapäeval loomulikuks, et nad elavad maal oma vanemate päriskodus, kuid teevad tööd linnas. Viljandisse sõidule kulub ainult pool tundi. ARVAMUS Tiia Kallas, maavalitsuse planeeringutalituse
juhataja Selle aasta üllatus oli perekond Otsa Polli Endreku talu Abja vallas. Tänapäevase kodu rajamisel on domineerima jäetud ajalooline Mulgi talu oma väljakujunenud hoonestuse ja taluaia lillerohkusega.
|
