MIDA TE teete siis, kui unustate mõne asja kuhugi maha? Loomulikult lähete järele ja ühtlasi vabandate oma hajameelsuse pärast. Aga kui unustatud ese on diktofon ja kui te ise olete ajakirjanik, siis võib juhtuda ka midagi ootamatut. Minu diktofon lihtsalt konfiskeeriti või suisa varastati. Sest kuidas teisiti nimetada seda, et tööriista mulle kätte ei antud.

Lugu juhtus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni ehk PRIA Viljandi büroos. Mitu talunikku olid nii esmaspäeval kui teisipäeval kutsunud «Sakala» ajakirjanikke vaatama, kuidas nad tohutu pikas, kuni sõiduteeni ulatuvas järjekorras külmetades ootavad. Eile sadas veel vihmagi.

SABA OLI mõlemal päeval tõesti ilmatu pikk. Jalalt jalale tammuvad mehed ja naised aga seisid, sest asi tahtis ajamist. Üleeile oli ootamise piir umbes neli tundi.

Avaldusi võtsid vastu kaks spetsialisti, kummagi laua juures maatoetuse taotleja ning teises toas veel neli-viis inimest, kes parandasid oma vigaseid dokumente.

Töötegijate segamine olnuks niisuguse ootajate hulga puhul patt, seetõttu ma ei hakanudki neid küsitlema. Diktofoni kui oma töö kergendaja olin küll kotist välja võtnud, kuid et jutuajamisest asja ei saanud, panin abivahendi töösse lülitamata lauale ning jäin ametnike ja talunike suhtlemist kõrvalt vaatama.

Seejärel läksin talupidajate jutule, et pärida, kui palju kellelgi maad on ja mida see kasvatab. Diktofon kui parajasti tarbetu ununes. Samal õhtul läksin seda otsima.

«MA PEAN selle hommikul Tartusse saatma,» ütles büroo vanemspetsialist Laine Johanson, kelle selja taga olin seisnud. Niisuguse käsu olid andnud Tartu ülemused, et seal üle kontrollida, mis on lindil.

Ei aidanud selgitus, et ma ei lülitanud diktofoni sisse ja seepärast ei küsinud lindistamise luba. Toeks polnud ka see, et olin saatnud neile oma kirjatüki vigade vältimise huvides üle lugeda ning see oli ametkonna suhtes läbini heatahtlik. Kuigi küsimusi ju tekkis, näiteks miks ei kasutatud niisuguse avaldustetormi puhul lisajõudu. Ent selles ei saanud süüdistada kohalikku bürood.

«Siis ei saada, kui Tartuga kokku lepite,» lausus ametnik. Selle peale kirjutasin veel õhtul Tartusse PRIA pressispetsialistile Heli Raametsale kirja, lisades lause, et ma ei lülitanud diktofoni sissegi.

SELLE PEALE saabus eile hommikul «Sakala» sekretärile teade, et saan oma diktofoni reedel Tartust kätte.

«Kust me teame, et te ei lindistanud?» küsis pressisheff, kui talt telefoni teel asja järele pärisin. Lõpuks soostus ta siiski: «Te ei pea Tartusse tulema.»

Ilmselt on suure raha käsutamise võimalus PRIA-le halvasti mõjunud.

Kui kogemata mõni PRIA töötaja peaks «Sakala» toimetusse tulema ja oma pastaka maha unustama, siis saadame selle oma ülemustele Tallinna või veel parem Norrasse Schibstedi kontorisse, sest jumal teab, mida selle pastakaga kirjutada võidi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43