Väike kaljukotkapoeg vaatab huviga, kuidas Gunnar Sein tema pessa ronima hakkab. Vana haava otsas aastakümneid kõikunud pesa on pojaga õnnistatud juba kaheksandat aastat järjest.

Kotkaste uurimisega tegeleva mittetulundusühingu Kotkaklubi Viljandi aktivistide Gunnar Seina ja Riho Männiku ning tartlase Ülo Väli käigu eesmärk on kontrollida kaljukotkaste pesitsusedukust Eestis. Viljandimaa kolmandat kotkameest Georg Artmat seekord kaasas pole.

Uurijad tahavad üle vaadata üheksa pesa Järva-, Rapla- ja Harjumaal. Eestis on teada 32 kaljukotka ehk maakotka pesa ja umbes 40 kasutuses olevat territooriumi. Kokku arvatakse neid Eestis elavat umbes 50 paari.

Tänavu on ikaldus

Retke algul, kella viie ja kuue vahel hommikul esimese pesa poole sõites teatab Gunnar Sein, et tänavu on ikaldusaasta.

«Iga kolmas aasta on ikaldus, mil poegi on väga vähe. Tänavu pole veel ühtegi kaljukotkapoega leitud,» selgitab ta. «Tõenäoliselt on see kuidagi seotud toitumisega, aga me ei tea täpselt, kuidas.»

Esimese turbaväljade naabruses rabasaarel asuva pesani jõudes märkasid kotkauurijad kohe, et see on tühi.

«Sitta pole all ja pesa on kaunistamata,» teatab Männik.» Röövlinnud kaunistavad kasutuses oleva pesa alati tooreste okstega.»

Väli ronib sellest hoolimata suure kuuse latva ja leiab sealt ühe tõenäoliselt kevadel pessa toodud oksa.

Sama kotkapaari kasutuses on paarikümne meetri kaugusel teinegi pesa. Kontrollimisel avastab Sein, et sinnagi on haavaoksi kantud. Kuid mune, poegadest rääkimata, polnud kummaski.

Kaljukotkas elab kividest kaugel

Kaljukotka nime on eestlased üks ühele üle võtnud saksa keelest, milles see on «steinadler». Kui mujal maailmas (vähemalt seal, kus kaljusid on) õigustab kaljukotkas oma nime ja pesitseb kaljude läheduses, siis Eestis elab ta tavaliselt rabasaartel või -servades, kus on isegi kive üsna raske leida.

Seepärast sumpame taas turbasamblasse vajudes järgmise pesa poole. Järjekorras teisel kohal olevale pesale panevad kotkamehed kõige suuremaid lootusi, sest seal on poeg olnud juba seitse aastat järjest. Kuid võib-olla just seetõttu tänavu neid pole?

Metsaserva jõuame õigest kohast natuke eemal ja esmalt tundub, et pesagi enam pole. Mööda rabaäärt natuke edasi liikudes jõuame suure vana haavani, mida kotkad juba aastakümneid pesapuuna kasutavad. Ja mis kõige tähtsam - maa pesa all on kaetud linnusita valge säbruga! On väga vähe inimesi, kes väljaheiteid märgates sellist rõõmu tunnevad nagu kotkauurijad.

See pesa on eriti hea selle poolest, et otse vana haava kõrval kasvab kuusk, mille oksi mööda saab kerge vaevaga pesa kõrgusele ronida ja sealt taevavalitsejate elupaika kiigata.

Kotka rünnak

Samal ajal kui Sein endale mööda siledat tüve ronimiseks vajalikke rakmeid ümber paneb ja ronimisraudu jalgade külge seob, turnib Männik kuuse otsas ja teatab rõõmusõnumi - poeg on pesas!

Seejärel asub Sein pesa poole teele. Vanalinde pole ümbruskonnas näha. Kotkameeste arvates on nad sellisel hommikusel ajal tõenäoliselt kusagil toitu otsimas.

Sein tunnistab, et üks kord on ta aastatepikkuse kotkauurija karjääri jooksul ka vanalinnu rünnaku üle elanud. See juhtus paar-kolm aastat tagasi Alutagusel. Suur kaljukotkas polnud põrmugi rahul, et mingi tiibadeta olend tema pesas ja tema poja ümber sehkendab. Seinal õnnestus hiiglasliku linnu sööstude eest kuidagi kõrvale põigelda ja Männikule hüüda, et too ta võimalikult kiiresti köie otsas alla laseks.

«Tulin nagu liftiga,» meenutab ta naerdes.

Seekord keegi uurijale kallale tungida ei ürita, kuigi ei saa välistada, et kotkapaar meil kusagilt kaugelt või kõrgelt oma terast silma peal ei hoia.

Pesa, mis maa pealt vaadates tundub olevat üsna madalal, paistab puuladva kõrguselt asuvat lausa poolel teel taevasse. Männiku sõnul on ette tulnud pesi, mis troonivad suisa 34 meetri kõrgusel puu otsas.

Kui haudumise ajal on umbes poolteisemeetrise läbimõõduga pesas lohk, et munad välja ei veereks, siis poja koorudes süvend kaob. «Poeg tatsab ringi ja tambib pesa tasaseks platvormiks,» selgitab Sein.

Kuigi mune võib kurnas olla rohkem, jääb tavaliselt ellu vaid üks poeg. Väga harva võib üles kasvada ka kaks poega.

Priske broiler

Kotkapoeg ise näeb välja nagu kõik looma- ja linnulapsed - justkui karvane mänguasi. Sealjuures ei tundu ta olevat kotka järgi tehtud, vaid hoopis pontsakast broilerist inspireeritud. Kotkast meenutavad tema juures vaid kaks otsa: pea ja jalad.

Korralikke sulgi pojukesel veel pole, kuid pehmete udusulgede sees on nende kõvad tüükad juba tunda.

Kotkapoeg ei teadvusta enesele ilmselt, kui vähe hirmu tema välimus äratab, ja püüab pessa ronivat meest laiali aetud tiibade ja pärani nokaga hirmutada. Too ei tee sellest muidugi välja, topib linnu seljakotti ja laseb köie otsas ettevaatlikult alla, kus teised uurijad saadetise vastu võtavad.

Seejärel asutakse protseduuride kallale.

Kõigepealt võtab Väli linnult geeniuuringuteks verd. Nagu haiglas inimestel, nii desinfitseeritakse ka metsas kotkapojal kõigepealt süstlatorke piirkond ning surutakse pärast nõela väljatõmbamist vatitups sinna peale.

Siis pannakse rõngad jalgade ümber. Paremasse läheb rõngastamiskohta ja vasemasse aastat näitav rõngas. Et lindudel arenevad just jalad kõige kiiremini välja, pole ka karta, et rõngad neile väikseks jääksid.

Järgmiseks mõõdetakse kotkapoja nokka ja tiibu ning kaalutakse ta ära. Hoolimata oma noorest east (Väli hinnangul neli-viis nädalat) on poeg juba 2,6 kilo raskune. Võrdluseks võib tuua, et täiskasvanud hallhaigur on kaks kilo raske. Täiskasvanud isane kaljukotkas kaalub 3-3,5 ning emane 4,5-5,5 kilogrammi.

Sein vinnab kotka seljakotiga tagasi puu otsa ja laskub ise alla.

Kilepakendis raba

Kui üle raba tagasi kõnnime, läheb vihm üha kõvemaks. Varsti on see juba päris padusadu ning vett voolab mütsilotu äärest alla nagu Jägala joast.

Hallis vihmas pakuvad erksaid värvilaike eelmise aasta punetavad jõhvikad, mille vahel uued õied juba oma küpsemisjärge ootavad. Nii on jõhvikad alati valmis nagu pioneerid.

Varsti märkame, et keegi on igerike rabamändide külge kileribasid sidunud. Asume neid koledaid teetähiseid ära korjama, kuid peagi asenduvad üksikud märgid katkematu kileribaga, mida on ümber puude ja mätaste veetud. On lausa hämmastav, kuidas inimesed viitsivad sellist kilelasu keset raba tassida, et sellega siis loodust reostada.

Kilet koguneb mitu suurt pundart ja lõpuks leiab see endale sobiliku koha Viljandi prügimäel.

Teine pesa aga jääbki uurijate parimaks saagiks. Asustatud pesi leiame küll veel, kuid ühtki poega neis enam pole.

Kitsetall kotka küünte vahel

Paaris pesas leidub munakoori. Põhjusi, miks neist munadest poegi ei arenenud, on mitu.

«Esiteks võivad need olla lihtsalt viljastamata,» räägib Sein. «Teine põhjus on sageli toidupuudus. Kui süüa on vähe ja isakotkas ei suuda mune hauduvale emakotkale küllalt kiiresti piisavalt palju toitu tuua, on too sunnitud ise süüa otsima minema. Külmade ilmadega jahtuvad munad sel ajal maha ja loode hukkub.»

Kotkauurija lisab, et isegi sooja ilmaga võivad munad hävida, sest vanalindude äraolekut kasutades saavad teised linnud pesa rüüstata.

Kaljukotka enda toidulaud on üsna suur. Nii mõnestki pesast või selle alt leiame sookurgede luid, kes sageli kotkaste küüsi langevad. Palju märke on ka jänestest, kährikutest, partidest ja kanalistest.

Sein tõstab ühe pesa juures maast nugise kolba ja ütleb, et see kotkapaar on kogu aeg nugist armastanud. Mõnedel maakotkastel kujunevad välja üsna kitsad maitse-eelistused ja nad söövad näiteks siile.

Mõnikord võivad kotkad murda isegi kitsetallesid või haigeid ja nõrku täiskasvanud kitsi. Suurt looma küünte vahel kandvat kaljukotkast tõenäoliselt siiski näha ei õnnestu, sest enne pessa viimist tükeldab ta saagi. Seina sõnul on lindudel sageli selleks otstarbeks kusagil pesa lähikonnas lahkamiskoht, kus võib saada hea ülevaate nende menüüst.

Taevakuningas vaid vilksatab

Täiskasvanud kaljukotkast õnnestub vilksamisi näha vaid kahel korral. Siis on ta taas oma õhulisse kuningriiki kadunud ja kuigi meie teda ei näe, uurib tema meid kindlasti teraselt. Võimsad pesad seisavad aga endiselt ürgsetes metsades suurte haabade, mändide või ka kuuskede otsas.

Kuigi poeg on seitsmest pesast vaid ühes, pole olukord siiski väga lootusetu, sest ka kõigi teiste pesade juures on mingeid elumärke. Neil on silma peal hoitud juba kaheksakümnendatest aastatest ja hoitakse kindlasti ka edaspidi.

Pesade asukoha avalikustamine on keelatud, sest kõik Eesti kotkaliigid kuuluvad kõige rangema kaitse alla.

Looduslikke vaenlasi kaljukotkal peaaegu pole, kuid häirimine on talle suur oht. Seda eriti veebruaris, mil pesitsushooaeg algab.

Sageli on pesa kasutuses olnud juba sadakond aastat. Igal kevadel ehitab kotkapaar seda edasi ja vahel kannavad nad värskeid oksi sinna isegi talvel. Lahkuma sunnib neid vaid inimese tegevus või pesapuu ümberkukkumine.

Loodetavasti on maakotkapoegi sel kevadel Eesti peale siiski rohkem kui see üks, kelle uurijad leidsid. Üsna varsti, juuli algul, teevad nad oma esimesed lennukatsed.

Augustiks on nad juba küllalt harjutanud ja suudavad tõusta samadesse kõrgustesse kui nende vanemad.

Kaljukotkas

(Aquila chrysaetos)

Eesti keeles ka maakotkas, laanekotkas, kotkaskull. Saksa keeles steinadler, inglise keeles golden eagle.

Keha pikkus kuni 82 sentimeetrit.

Tiiva pikkus isasel kuni 66, emasel kuni 69 sentimeetrit.

Tiibade siruulatus kuni 2,2 meetrit.

Kehakaal isasel 3—3,5 ja emasel 4,5—5,5 kilogrammi.

Keskmine lennukiirus umbes 50 kilomeetrit tunnis, kuid võib teha ka 128-kilomeetrise tunnikiirusega sööste.

Kaljukotkad on põhiliselt pruuni värvi. Vanalinnu noka tüvik on kollane ja alates ninasõõrmetest must. Varbad kollased, küünised mustad. Noorlinnu sulestikus on tunduvalt rohkem heledat.

Allikas: internet

Kotkaklubi

Kotkaklubi on 1999. aastal asutatud mittetulundusühing, kelle eesmärk on kaasa aidata, et kotkad ja must-toonekurg jääksid meie maastikku elustama. Praegu on klubil 25 liiget kogu Eestist, nende hulgas nii looduskaitsetegelasi ja loodusfotograafe kui ka noori tudengeid.

Peamiselt tegeldakse kotkaste ja must-toonekure arvukuse ja pesitsusedukuse jälgimise, pesapoegade rõngastamise, kulliliste pesadele eksperthinnangute koostamise, vigastatud kotkaste ja kulliliste aitamise ning kotkaste ja must-toonekure kaitse propageerimisega.

Allikas: Kotkaklubi

Eesti kotkad

Merikotkas (Haliaetus albicilla).

Meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus on 2—2,5 meetrit ja kehakaal kuni 5,2 kilogrammi. Vanalinnu üla- ja alapool on tumepruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega. Kogu saba valge. Eestis hinnanguliselt 100—120 paari.

Kalakotkas (Pandion haliaetus).

Eesti kotkastest väikseim, kuid kõige eripärasema välimusega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt.

Tiibade siruulatus 1,4—1,7 meetrit. Kehakaal emasel kuni 2, isasel 1,5 kilogrammi. Eestis 50—55 paari.

Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) ja suur-konnakotkas (Aquila clanga).

Tiibade siruulatus 0,61—0,74 meetrit. Konnakotkaste sulestik on üldiselt tumepruun.

Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Suur-konnakotkas on enamasti tumedam ja pisut suurem kui väike-konnakotkas. Kahe konnakotka liigi eristamise muudab ebamääraseks ka see, et väike- ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare. Hübriidide elujõulisuse kohta andmed puuduvad.

Eestis on hinnanguliselt 480—600 paari väike- ja 20—30 paari suur-konnakotkaid.

Allikas: Kotkaklubi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5