Väike kaljukotkapoeg vaatab huviga, kuidas Gunnar Sein tema pessa ronima hakkab. Vana haava otsas aastakümneid kõikunud pesa on pojaga õnnistatud juba kaheksandat aastat järjest.

Vihmast sagritud villpead kõiguvad raba kohal nagu äratrööbatud blondiinid mõne sadamalinna punaste laternate tänaval. Kell on pool kaheksa hommikul ja see on juba teine kaljukotka pesa, mille poole me sel päeval teel oleme.

Kotkaste uurimisega tegeleva mittetulundusühingu Kotkaklubi Viljandi aktivistide Gunnar Seina ja Riho Männiku ning tartlase Ülo Väli käigu eesmärk on kontrollida kaljukotkaste pesitsusedukust Eestis. Viljandimaa kolmandat kotkameest Georg Artmat seekord kaasas pole.

Uurijad tahavad üle vaadata üheksa pesa Järva-, Rapla- ja Harjumaal. Eestis on teada 32 kaljukotka ehk maakotka pesa ja umbes 40 kasutuses olevat territooriumi. Kokku arvatakse neid Eestis elavat umbes 50 paari.

Tänavu on ikaldus

Retke algul, kella viie ja kuue vahel hommikul esimese pesa poole sõites teatab Gunnar Sein, et tänavu on ikaldusaasta.

«Iga kolmas aasta on ikaldus, mil poegi on väga vähe. Tänavu pole veel ühtegi kaljukotkapoega leitud,» selgitab ta. «Tõenäoliselt on see kuidagi seotud toitumisega, aga me ei tea täpselt, kuidas.»

Esimese turbaväljade naabruses rabasaarel asuva pesani jõudes märkasid kotkauurijad kohe, et see on tühi.

«Sitta pole all ja pesa on kaunistamata,» teatab Männik.» Röövlinnud kaunistavad kasutuses oleva pesa alati tooreste okstega.»

Väli ronib sellest hoolimata suure kuuse latva ja leiab sealt ühe tõenäoliselt kevadel pessa toodud oksa.

Sama kotkapaari kasutuses on paarikümne meetri kaugusel teinegi pesa. Kontrollimisel avastab Sein, et sinnagi on haavaoksi kantud. Kuid mune, poegadest rääkimata, polnud kummaski.

Kaljukotkas elab kividest kaugel

Kaljukotka nime on eestlased üks ühele üle võtnud saksa keelest, milles see on «steinadler». Kui mujal maailmas (vähemalt seal, kus kaljusid on) õigustab kaljukotkas oma nime ja pesitseb kaljude läheduses, siis Eestis elab ta tavaliselt rabasaartel või -servades, kus on isegi kive üsna raske leida.

Seepärast sumpame taas turbasamblasse vajudes järgmise pesa poole. Järjekorras teisel kohal olevale pesale panevad kotkamehed kõige suuremaid lootusi, sest seal on poeg olnud juba seitse aastat järjest. Kuid võib-olla just seetõttu tänavu neid pole?

Metsaserva jõuame õigest kohast natuke eemal ja esmalt tundub, et pesagi enam pole. Mööda rabaäärt natuke edasi liikudes jõuame suure vana haavani, mida kotkad juba aastakümneid pesapuuna kasutavad. Ja mis kõige tähtsam - maa pesa all on kaetud linnusita valge säbruga! On väga vähe inimesi, kes väljaheiteid märgates sellist rõõmu tunnevad nagu kotkauurijad.

See pesa on eriti hea selle poolest, et otse vana haava kõrval kasvab kuusk, mille oksi mööda saab kerge vaevaga pesa kõrgusele ronida ja sealt taevavalitsejate elupaika kiigata.

Kotka rünnak

Samal ajal kui Sein endale mööda siledat tüve ronimiseks vajalikke rakmeid ümber paneb ja ronimisraudu jalgade külge seob, turnib Männik kuuse otsas ja teatab rõõmusõnumi - poeg on pesas!

Seejärel asub Sein pesa poole teele. Vanalinde pole ümbruskonnas näha. Kotkameeste arvates on nad sellisel hommikusel ajal tõenäoliselt kusagil toitu otsimas.

Sein tunnistab, et üks kord on ta aastatepikkuse kotkauurija karjääri jooksul ka vanalinnu rünnaku üle elanud. See juhtus paar-kolm aastat tagasi Alutagusel. Suur kaljukotkas polnud põrmugi rahul, et mingi tiibadeta olend tema pesas ja tema poja ümber sehkendab. Seinal õnnestus hiiglasliku linnu sööstude eest kuidagi kõrvale põigelda ja Männikule hüüda, et too ta võimalikult kiiresti köie otsas alla laseks.

«Tulin nagu liftiga,» meenutab ta naerdes.

Seekord keegi uurijale kallale tungida ei ürita, kuigi ei saa välistada, et kotkapaar meil kusagilt kaugelt või kõrgelt oma terast silma peal ei hoia.

Pesa, mis maa pealt vaadates tundub olevat üsna madalal, paistab puuladva kõrguselt asuvat lausa poolel teel taevasse. Männiku sõnul on ette tulnud pesi, mis troonivad suisa 34 meetri kõrgusel puu otsas.

Kui haudumise ajal on umbes poolteisemeetrise läbimõõduga pesas lohk, et munad välja ei veereks, siis poja koorudes süvend kaob. «Poeg tatsab ringi ja tambib pesa tasaseks platvormiks,» selgitab Sein.

Kuigi mune võib kurnas olla rohkem, jääb tavaliselt ellu vaid üks poeg. Väga harva võib üles kasvada ka kaks poega.

Priske broiler

Kotkapoeg ise näeb välja nagu kõik looma- ja linnulapsed - justkui karvane mänguasi. Sealjuures ei tundu ta olevat kotka järgi tehtud, vaid hoopis pontsakast broilerist inspireeritud. Kotkast meenutavad tema juures vaid kaks otsa: pea ja jalad.

Korralikke sulgi pojukesel veel pole, kuid pehmete udusulgede sees on nende kõvad tüükad juba tunda.

Kotkapoeg ei teadvusta enesele ilmselt, kui vähe hirmu tema välimus äratab, ja püüab pessa ronivat meest laiali aetud tiibade ja pärani nokaga hirmutada. Too ei tee sellest muidugi välja, topib linnu seljakotti ja laseb köie otsas ettevaatlikult alla, kus teised uurijad saadetise vastu võtavad.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5