Et ketis peetav koer ei ole õnnelik, teeb elektroonika rõõmu nii lemmikule kui peremehele. Foto: Elmo Riig

Kas koera liigne haukumine käib närvidele või õiendavad naabrid nende liivakastis asjal käiva kassi pärast? Tehnika tuleb appi ka lemmikloomade pidamisel.

Iga loomaomanik teab, et on keeruline oma parimat sõpra kindlal territooriumil püsima veenda. Koera ketis hoida on küll üsna kindel viis, ent looma suhtes mitte just sõbralik. Tara ehitamine nõuab vaeva ja raha, seda enam et suure looma kinnipidamiseks peab selle tegema üsna kõrge ja kindluse mõttes okastraadiga katma. Tänapäeval saab lemmiku territooriumi määratleda ka elektrooniliselt.

Raadiosignaal piirab liikumist

Osaühingu Greenwald omanik Sven Siimar toob sisse lemmikloomadele mõeldud elektroonikat. Tema sõnul on maailmas raadiosignaali abil töötavad piirded väga populaarsed, Eesti loomapidajatele on need aga veel üsna tundmatud. Siimari arvates võib neid siin kasutusel olla umbes pool tuhat.

Üks põhjus on hind — kuigi seadmed on viimasel ajal odavnenud, maksavad need ikka mitu tuhat krooni. «Ent aedki maksab ju vähemalt viissada krooni meeter. Et see looma kinni peaks, tuleb rajada ka vundament, mis teeb ehituse veelgi kallimaks,» nendib Siimar.

Valu, mida toob endaga kaasa lemmiku kaotsiminek või autorataste all hukkumine, rahas mõõta ei saa. Siimari tähelepanekute järgi ongi paljud raadiopiirde kohta küsijad just need loomasõbrad, kelle lemmikuga on midagi selletaolist juhtunud.

Raadiopiirde tööpõhimõte on lihtne. Territoorium, kus loomal on lubatud viibida, märgistatakse raadiosignaali edastava juhtmega, mille võib paigaldada ka maa sisse. Lemmiku kaelarihmale pannakse vastuvõtja, mis piirdele lähenedes tööle hakkab.

Kõigepealt annab keelatud alale lähenemisest teada helisignaal. Kui loom sellest ei hooli ja ikka territooriumilt lahkuda püüab, järgneb elektriimpulss ehk, nagu Siimar ütleb, surakas.

«Impulss on väiksem kui teleturu kaudu müüdavatel kõhulihaste treeningseadmetel. Jalust see looma ei võta, küll aga on piisav, et ta tagasi õigesse kohta pöörduks,» kinnitab Siimar, kes on omagi koera liikumisvabadust mitu aastat just sellise vidinaga piiranud. «Teatud aja möödudes lülitab seade ennast välja. Ei pea kartma, et kui koer puuoksa külge kinni jääb, siis saab ta surakaid lõputult.»

Siimar rõhutab, et oluline osa raadiopiirde kasutuselevõtul on koera treening. Isegi vähem nupukas kutsu õpib kiiresti, kus on turvaline ala ja kus kostab helisignaal, mis annab märku ähvardavast surakast.

Seadmeid võib kasutada ka kasside juures, kes on teatavasti eriti isepäised tegelased ega hooli põrmugi käskudest ja keeldudest.

Haukumine kontrolli alla

Koertel on lisaks soovile ringi joosta ja kasse taga ajada veel üks häiriv omadus — nad nimelt hauguvad. Ebasoovitavate külaliste eemalhoidmiseks on see kahtlemata kasulik, ent võib mõnikord ka ebameeldivaks osutuda. Pidev kontsert ärritab naabreid ja hakkab lõpuks omanikulegi närvidele käima.

Liiga hääleka koera taltsutamiseks on olemas raadiopiirde sarnane abivahend. «Kaelarihmal on mikrofon, mis mõõdab kõri vibratsiooni,» selgitab Siimar haukumisvastase seadme tööpõhimõtet. «Haukudes saab koer impulsi, kui ta jätkab, siis järgmise, kuni lõpetab.»

Elektroonilisi abimehi pakutakse loomapidajatele teisigi. Näiteks taimeriga sööginõusid, mis reguleerivad ise söögikordade algust. «Neid kasutatakse siis, kui peremees peab ära minema. Eriti tähtsad on õiged söögiajad ja parajad toiduportsud just kutsikate puhul,» teab Siimar. Eesti loomaomanike seas need seadmed tema andmetel siiski kuigi populaarsed pole.

Küll muretsetakse üha enam tehnikat, mis ebasoovitavad neljajalgsed aiast eemal hoiab. Selle asemel et elupuid hulkuvate kasside eest aiaga kaitsta või marjapõõsaid võrguga katta, võib nende lähedale paigaldada ultrahelisaatja. Inimene heli ei kuule, ent loomale või linnule on see nii häiriv, et sunnib teda mujale siirduma.

Seda, et elektriline impulss oleks loomale ohtlik või tervist kahjustaks, pole tarvis karta. «Eestis selliste seadmete mõju loomadele uuritud ei ole,» lausub Siimer. «Küll aga on seda tehtud Ameerikas, kus raadiopiirdeid ja muid lemmikloomadele mõeldud seadmeid on müüdud miljoneid. Midagi negatiivset välja toodud pole. Ka pole ma kuulnud, et loomakaitsjad protestiksid.»

ARVAMUS

Riina Jõgila,
Männimäe loomakliiniku juhataja

Tegelikult on raadiopiire ehk elektrooniline aed pigem treeningseade. Kui koer piiridega harjub, siis ta enam sealt läbi ei trügigi ja kaelarihma võib üldse ära võtta. Samas väga kiiret looma see kinni ei hoia.

Sellesarnast süsteemi oleme kasutanud ka oma kliinikus, et hoida koeri diivanile ronimast, ning võin kinnitada, et lemmiku tervisele see ohtu ei kujuta. Koera ketis pidamine on aga midagi säärast, mida kuidagi heaks kiita ei saa.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0