Abja laadad tõid alati kokku rahvast lähemalt ja kaugemalt. Foto vasakus servas on näha Mats Arro maja algsel kujul. Foto: Erakogu

Pealinnakaadri oskas aga leida ETV saate «Laulge kaasa» võttegrupp möödunud aasta 11. augustil, kui Abja koolituskeskuse projekti toel üles pandud ennesõjaaegsete firmade järeletehtud sildid inimestele nalja tegid ja Abja vallavanem rahvale laulu «Vana arm ei roosteta» esitas. Tõestamaks, et ikka on tegemist pealinnaga.

Samas teame, et noored lahkuvad kogu Viljandimaalt ning maapiirkondade tulevikulootus on peamiselt põllumajanduse, turismi ja käsitöö, aga ka seltsielu edendamises.

Me pole endale veel jõudnud õieti selgeks teha, miks ja kuidas just Abja-Paluoja pealinnaks nimetama hakati. Kui me seda suudame, siis äkki võivad vanad ajad tagasigi tulla — majandus muutub ju nii kiiresti.

Mats Arro kauplus

Enne sõda ja nõukogude aega oli Abja-Paluoja imetlust väärt. Ligi tuhande elanikuga alevikus oli oma poolsada kaupmeest, ettevõtjat ja seltside liidrit. Kogu peatänav oli ääristatud äride ja ettevõtetega. Nii äri- kui seltsielu keesid.

Jutustan alljärgnevalt Konsumi ja Tiigi tänava vahelisest paigast. Sellest, mis oli enne sõda praegusel parkimisplatsil, turuplatsil, Kuga poes ning punasest tellisest kaksikmajas, mille ühes pooles on nüüd Kannikese pood ja teise poole aknad on kinni löödud.

Kuga poe ja turuplatsi nurgal kasvab paradiisiõunapuu. See on veel säilinud Arrode aiast. Nimelt kuulus kogu see ala 1882. aastal sündinud Mats Arrole, kes oli tuntud Palu talu omaniku Kristjan Arro vend. Kristjan Arro oli ka riigikogu liige.

Parkimisplatsil asus Arrode elumaja, milles tegutses ühtlasi Jenny Sauli raamatu- ja koloniaalkauplus. See puuhoone hävis 1967. aastal tulekahjus. Viimati oli seal lasteaed.

Kannikese poe majas oli Mats Arro rohu- ja värvikauplus, kus siseneja pilku püüdsid peente likööride ja muude napside pudelid. Järve tänava elanikud vaatasid õhtuti ikka Arro rohupoe poole, et teada saada, kas kell on juba kuus — siis kauplus suleti ning luukide ja tabadega ustest oli sulgemist kaugele näha.

Abja-Paluojal oli antvärkide hulgas levinud komme punšilaua taga kaarte mängida, tavaliselt vist küll mitte suurte panuste peale. Arrode punasest tellisest ühekorruselise maja kohta räägivad Mats Arro õe järeltulijad, et just kaardimängu tõttu olevat Mats selle Eduard Londile loovutanud. Ilmselt pole vale ka see variant, et Mats Arrol oli äritegevuseks kiiresti raha vaja ning maja osutus nii-öelda likviidseks.

Eduard Lond pidas majas koloniaalkauplust, kus olevat olnud müügil kõike. Ka kunagi gümnasisti vemmalvärsina kirjutatud Abja hümnis on sõnad: «Seal Lond siis majandusega peab võitlust kauba hulgaga.»

Eduard Lond oli kirglik kala- ja jahimees. Kord oli ta jahil rebasepesakonna kätte saanud ja kutsikad praegusele turuplatsile puuridesse elama pannud. Seda nimetati siis Lonna Eedi rebasekasvanduseks. Ilmselt pidas mees neid loomi mitu aastat ja lõhn, mis puuride ümber hõljus, ei olnud just meeldiv.

Elu keskus seltsimajas

Kuga poe hoone oli enne sõda seltsimaja. Selle avas 1912. aastal vabatahtlik tuletõrje selts ning seal harjutasid pasunakoor ja sümfoniettorkester. Peeter Meet paljundas orkestrantidele käsitsi noote ning käis orkestri juhi Artla pahandatud mehi lepitamas ja lohutamas.

Majas näidati ka kino ja seal käisid teatrid oma külalisetendustega. Sealsetes ruumides tegutses veel haridusseltsi Idu lasteaed, mille juhataja oli suviti Mats Arro tütar Elvi, kes õppis ülikoolis õpetajaks. Mats Arro oli ka üks Idu asutajatest.

Elvi Arro mängis lastele klaverit ja viis neid loodusesse matkadele. Mats ja Ann Arro teine laps, poeg Elmar läks õppima Tartu ülikooli.

Ann Arro oli peen proua, kes olevat aiatööl kandnud valgeid kindaid ning kelle iga päev puhtad ja tärgeldatud põlled on põlisabjakail seniajani meeles. Ka oskas ta fotograafile poseerida ning õpetas teistele, et kui öelda «Hernesupp!», jääb suu pildi peal ilusti. Arrodel oli ka teenija.

Uus võim kaotas vanad

Mis sai idüllilisest alevikust 1940. aastal, kui tuli uus võim? Kuhu kadusid poepidajad ja ettevõtjad?

Osavamad oskasid oma ärid kiiresti tarbijate ühistule loovutada ning põgeneda või vaikselt kõrvale jääda. Linakaupmees Kurt Intson, kes oli sakslane, lahkus oma mulgist kaasaga juba enne sõda, kui sakslased kodumaale kutsuti.

Mats Arro arreteeriti 14. juunil 1941 ja talle määrati karistuseks viieaastane vabadusekaotus, mida ta ei jõudnudki ära kanda. Tema pojast Elmarist on viimased teated 1940. aastast Noarootsist.

Ann ja Elvi Arro küüditati aastal 1941. Ann Arro suri järgmisel aastal ja on maetud Siberi külakalmistule. 1908. aastal sündinud Elvi Arro põgenes 1946. aastal Siberist ja asus taas tööle Surju kooli, kust ta 1948. aastal lõpuaktuselt uuesti kaheksaks aastaks Siberisse viidi. Et ta laulis ja mängis klaverit, oli ta Siberis hinnatud õpetaja.

1956. aastal pääses Elvi Arro Siberist uuesti tagasi ja töötas kuni pensionile jäämiseni Surju koolis õpetajana. Ta ei abiellunud, sest selleks paremad aastad möödusid võõral maal.

Elvi Arro elas 90 aasta vanuseks. Kui Eesti taasiseseisvumise järel hakati maju omanikele tagastama, oli tema Mats Arro pärija.

Ja Londid, kes ühte maja omaks pidasid, said teada, et Mats Arro polnudki maja oma nimelt maha kirjutanud. Elvi Arro aga ütles, et ta kui isamajast mööda sõidab, paneb alati silmad kinni, et seda mitte näha, ning kinkis Eduard Londi tütrepojale tema majaosa.

Praegu kuulub aastaid tühjalt seisnud maja noortele välismaal töötavatele pärijatele ja ootab oma uut elu. Viimati oli selles 1990. aastate keskel baar Brikk.

Elvi Arro suri 1998. aastal ja on maetud Karksi-Nuia Rahumäe kalmistule.

Arrode kahekorruselises telliskivimajas oli nõukogude ajal Abja rajooni sisutühja ajalehe «Kommunaar» trükikoda ja toimetus. Praegu on maja allkorrusel lillepood ning üleval, Elvi Arro kunagises eluruumis elab naine, kelle päevi sisustab alkohol.

(Loo kirjutamisele aitasid oma mälestustega kaasa Aino Sarv (surnud 2006), Hilja Soobik, Leili Kuut, Ants Arro ja Peeter Lapp. Allakirjutanu oli abielus Abja kaupmehe ja vallavanema abi Hans Risti pojaga, kellelt ta esimesed Abja-Paluoja pajatused kuulis.)

FAKTE

Abja-Paluoja linn asub Viljandimaa edelaosas Halliste ürgoru lõunaveerel.

• XIX sajandil oli Paluoja kõrtsi juures tähtis laadakoht — Abja sügislaata peeti Eesti suurimaks kariloomaturuks.

• 1890. aastail kujunes Abja-Paluojast käsitööliste ja kaupmeeste alevik.

• 1897. aastal loodi raudteeühendus Pärnu ja Viljandiga. Abja-Paluojal oli raudteejaam kuni aastani 1973.

• 1914. aastal asutati Abja-Paluoja lähistele Abja toorlinavabrik, mis oli esimene omataoline ühistegelik käitis.

Allikas: ENE

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5