Kas Edgar Savisaar on tõepoolest despoot? Vaatame ajas tubli jupi tagasi. Lähme lausa tema lapsepõlve Setumaale Vastse-Kuustesse.

Edgari ema oli Maria Berešina, keda külarahvas kutsus Manniks. Mann oli turuinimene, kes müütas aedmaasikaid ja seeni. «Tulge-tulge, väga ilusa seene!» hõikas ta ostjaid kaupa kaema.

Küla peal kiitles Mann, et Edgar on tettu ühe suure kirjanimega. Vanemate järgi võttes võis niimoodi ollagi, sest vanemad olid mõlemad tõmmud. Samuti õde Koidula, aga poiss Manni keelepruuki kasutades «rõõžik».

EDGARI ESIMENE eluaasta möödus Harku naistelaagris. Isa ja ema arreteeriti 1949. aasta juulis. Nad olid hobuse ära müünud just enne loomade kolhoosi andmist. Isa sai seitse aastat Siberit ja ema mõisteti viieks aastaks Harku naistevanglasse.

Kui Edgar koju toodi, polnud perel lehma. Ema müüs maha isa ülikonna ja tallu osteti Maasik. Poisi kopsud olid nõrgad ja ta vajas piima.

Koolis oli Edgar kolmemees ja jäi viiendasse klassi matemaatika pärast istuma. See-eest oli ta ajaloos ja kirjanduses õpetajatestki pea jagu üle. Klassis istus ta teistest eraldi, nina raamatus, ega lasknud õpetajatel ennast suurt segada. Kui igavaks läks, tõusis püsti ja kõndis luba küsimata klassist välja. Sellepärast poiss õpetajatele ei meeldinud ja klassivennad pidasid teda vähe imelikuks.

VÕIMUAHNE OLI TA poisikesest peale. Oli kindel, et midagi tast tuleb. Selleks koolitas ta ennast põhiliselt ise. Ta polnud laulumees ega muusikafänn, aga soetas endale ometi klassikalise muusika plaatide kogu, sest ooperite tundmine kuulus Edgari meelest hariduse juurde.

Tüdrukutest meeldisid talle õrnemad ja luulearmastajad. Paljalt ilusate säärte pärast ta tüdrukule külge lööma ei hakanud. Edgar oli vaene poiss, kes käis kooliski dresside ja kummikutega, aga tüdrukute hulgas oli tal sellest hoolimata lööki.

PIKA HERMANNI tornis lehvis 1990. aasta 15. mail jälle trikoloor. Toompeal istus koos valdavalt eestimeelne rahvaesindus, aga relvajõududega seda kõike kaitsmas polnud kedagi.

Interrinde juht ja Dvigateli direktor Mihhail Lõssenko teadis seda väga hästi. Temal olid nõukogude võimu taastamiseks töölisrühmad. Võim näis hõlpsasti ülevõetav olevat: tuli vallutada Toompea loss, välja kuulutada nõukogude võim, heisata Pika Hermanni torni tagasi punalipp ja paluda appi sõbrad idapiiri tagant.

Rünnakupäev oli 15. mai 1990. Algul läks kõik kui õlitatult. Toompea platsile kutsutud miilitsad peitusid vene kiriku taha ja keeldusid lossi väravaid ründavaid Lõssenko võitlejaid takistamast, kuigi Tallinna miilitsaülem Raik Saart neilt seda nõudis. Töölissalklased tungisid lossi õue, kui Pika Hermanni tornist oli sinimustvalge juba maha tiritud ja seal lehvis Eesti NSV lipp.

Õue murdnud töölissalklased takerdusid millegipärast ning jäid lossi uksi ja aknaid silmitsema. Majas viibivad saadikud teadsid, et hingetõmbeaeg ei kujune pikaks ja tuleb tegutseda.

Nüüd saabus valitsusjuht Edgar Savisaare elu kõrghetk. Ta kirjutas pihkusattunud kalendrilehele mõne lause ja ruttas koos rühma Ülemnõukogu liikmetega istungite saali, kust oli otseühendus Eesti Raadioga.

LÄKS AEGA, aga ühendus saadi. Käimasolev raadiosaade katkestati ja peaminister kutsus linlasi appi Toompead ja vabadust kaitsma.

Inimesed jõudsid Toompeale väga kiiresti ja neid tuli väga palju. Tulijad olid maksimaalselt arukad. Jõuvõtteid välditi ning seguneti interrinde rünnakrühmlastega ja skandeeriti valjusti: «Eesti! Eesti!»

Mihhail Lõssenko võitlejad nägid välja kui õhust tühjaksvajuv jalgpall. Nad tundsid, et olid oma šansi maha mänginud, ja vonklesid häbistatud nirena läbi eestlaste massi tagasi ajaloo hääbuvasse hämarusse. Hiljem tunnistas Lõssenko, et võimu haaramise katse korraldamine oli diletantlik.

Lossiplatsil aga astus rõdule valitsusjuht Edgar Savisaar koos grupi saadikutega ja pidas linlastele vabariigi päästmise eest tänukõne. Sel hetkel mõistsid kõik, et tegelik vabariigi päästja oli Edgar Savisaar.

Ajalukku minekuks piisaks sellestki. Savisaare imagole lisasid mehisust teletorni kaitsmine Vene tankikolonni rünnaku eest, Balti keti organiseerimine ja palju muudki. Kahtlemata olid need Edgar Suure suurpäevad.

TALLINNAS EI JÄTKU leiba, võid ega piima. Jahu on, ahjud on korras, aga keegi keelab küpsetamise. Piima ei jätku lastelegi, kehtestatakse talongisüsteem. Rakvere, Rapla ja Paide kombinaadid pakuvad pealinnale piima, aga keegi keelab neil veo Tallinna.

Peaminister Edgar Savisaar saab kolmeks kuuks erakorralised volitused. Rahvas ootab, et ometi kord hakkavad pead lendama. Aga võta näpust! Ei ole enam Edgarist meest provokaatoreid taltsutama. Endiselt ei jätku võid, kuigi laod on tuubil oma aega ootavatest võikastidest.

Kas Savisaar on despoot? Jätke jutt! Keegi surus ta maoli porri ja tantsis turjal kadrilli, sest despoodiks kutsutu oli tädilikult leebe.

Aga võtame värskema näite. Lugupeetud kolhoosiesimehe Heino Marrandi vesivõsu Jaanus Marrandi upitati talle ilmselt üle jõu käivale ministritoolile. Aeg möödub ja Jaanuseke avaldab mitte ainult Savisaart, vaid kogu erakonda mõnitava paskvilli: «See kevad tuli Keskerakonnale teisiti.»

Koolilapse tasemel kirjutatud mõnituse pärl on väide: «Saalis istusid nagu alati inimesed Edgari kõne tekstidega, kuhu olid märgitud aplausikohad.» Jutt on erakonna Tartu kongressist.

KUIDAS TALITAB sellise tatise ilkumise peale erakonna juht, üldtuntud ja põlatud despoot? Kaevab ta Jaanuse maa sisse, nii et ainult pea jääb paistma, ja sülgab reeturile suhu?

Ei midagi niisugust. Despoot teeb näo, et midagi pole juhtunud. Ma ei tea, ehk ütleb Savisaar aknaalusele Marrandile Toompeal koguni tere?

Mozart, Ernesaks ja Ots on surnud, aga muusika elab edasi. Edgar Savisaar pole veel Keskerakond ega asendamatu. Uus juht toob kaasa ümberpugemise ja uue eliidi, aga keskjõudu lihtsalt on vaja, see jääb ellu.

Mul on hea meel, et Savisaar pole enam Tallinna linnapea. Ka väga võimekas härg ega täkk ei suuda võrdselt kaht vankrit korraga vedada. Mis seal salata, kannatav pool oli erakond, mitte Tallinn.

Ometi ta meeldib mulle. Savisaare jumalaks ei ole raha, ta pole ahne krabaja. Ta tunneb ennast üldises kultuurituses võõrana, ta ei mõista ühiskonda, kus tarkus, viisakus, ausus, sõnapidamine, tänulikkus ja muud igihaljad väärtused on üle parda heidetud või põlu all.

Meid mõlemaid teeb nukraks tõdemine, kui valmis on inimesed reetma või end müüma. Aga reeturitega arvete õiendamiseks Edgar Savisaarest enam meest pole. Kahju sellest!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5