Selle üle, kas rahvas tegi hea või halva otsuse, võib vaidlema jäädagi. Samuti selle üle, kas sellise tähtsusega mündi kavandi valimisel on õige kasutada rahvahääletust. Mõlemal juhul on tegemist maitse küsimusega, mille puhul ei ole võimalik kõiki rahuldava lahenduseni jõuda.

Igatahes saab Eesti endale mündi, mille mõlemal poolel on kaart. Naljamehed võivad nüüd kulli ja kirja asemel hakata kirja ja kirja või õigemini kaarti ja kaarti viskama. Tavaelu see segama ei hakka, sest kaardil ja kaardil on vahe.

Ent huvitaval kombel erinevad ka need kujutised, mida oleme näinud mündi kavanditel.

Kui Eesti Pank esimest korda kavandid rahvale vaatamiseks välja pani, oli Eesti piir joonistatud sellisena, nagu see peaks olema Tartu rahulepingu järgi. Hiljem muudeti kontuuri aga nii, et mündile jäi Eesti praegune kuju.

Pisemaid muudatusi (näiteks lisati pääsuke) tehti teistegi müntide kavanditele, kuid need ei mõjutanud asja mõtet.

Kindlasti oli palju inimesi, kes otsustasid just kontuurkaardiga võistlustöö kasuks, sest sellel on Eesti küljes veel Pihkva- ja Narva-tagused alad. Need oleksid jäänud kogu Euroopale meenutama ülekohut, mida Nõukogude Liit Eestit okupeerides tegi.

Pole kindel, kui paljud inimesed hääletasid kavandi kasuks, märkamata, et seda on vahepeal muudetud. Samuti on küsitav, kas tulemus oleks olnud teine, kui muudatustest oleks vahepeal teada antud — selle võistlustöö ülekaal on ju silmnähtav. Ehk on isegi parem, et eurooplastele ei tekitata Eesti piiridest vale ettekujutust.

Ent igal juhul ei käitunud keskpank korrektselt, kui lasi rahval ehk otsustajal vaadata üht kavandit ja seejärel hääletada teist. Tegemist ei ole ju ajalehe meelelahutuskülje rubriigiga «Leia kümme erinevust».

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0