Loendasin Eesti telefonikatalooge ja sain päris kenakese arvu. Isegi väikesel Viljandimaal on kaks telefoniraamatut, millele lisanduvad Lõuna-Eestit hõlmavad paksud kirbukirjas kataloogid, mis tõenäoliselt koguvad kuskil riiulil tolmu. Et uuema tulles lendab vana ahju või prügikasti, saastavad nad keskkonda nii oma sünni kui surmaga.

Kataloogide elujõud põhineb imelihtsatel turundus- ja müüginõksudel, mis toidavad kümneid tootjaid ka pärast seda kirjutist. Enamik perioodiliselt ilmuvatest trükistest majandab ennast reklaampindade müügist saadava tuluga ja reklaami ostja maksab kinni väljaande tegevuskulud.

Võimalusi reklaamiraha kättesaamiseks on mitu. Mesimagusa häälega müügimees moosib pikalt, et teeme samasuguse pakkumise kui eelmisel aastal ja ehk saab mõne protsendi soodustust. Lõpuks käib ta nagu muuseas välja argumendi, et see ja see konkurent on ka sees. Kui rivaal juba reklaami pani, no kuidas saab siis ise kehvem olla! Lõpuks jäädaksegi nõusse ja võetakse väikese varuga suurem pind, et võistlejatest nähtavam olla.

Ma usun, et minusuguseid lolle on tuhandeid, sest enamik laseb müügimeestel end ära rääkida. Aga ükskord saab mõõt täis. Järjekordsele pakkujale ütlesin pärast korduvaid telefonikõnesid, et sama reklaampinna eest olen ma nõus maksma umbes kolmandiku tema küsitust. Ja kujutage ette, ta oli nõus!

Ettevõtjana osalen tihti riigihankekonkurssidel ja hankepakkumistel ning tean, et küsitavast hinnast moodustab põhilise osa palga- ja materjalikulu. Kahe kolmandiku ulatuses hinnaga manipuleerimine kuulub Ostap Benderi tegevusvaldkonda. Vähemalt mujal tsiviliseeritud ärimaailmas sekkuvad põhjendamatult suurte kasumimarginaalidega firmade tegevusse uurimisorganid.

Kahe telefonikataloogi koostamiseks maksavad ettevõtjad peaaegu kaks korda rohkem reklaamiraha kui ühe kataloogi puhul aastaid tagasi. Turg on vaba ja konkurents peaks hindu alandama, kuid antud juhul ma hinnakonkurentsi ei näe.

Kahe telefoniraamatu vajalikkus ja mõistlikkus nii väikese tarbimispotentsiaaliga piirkonnas on tõsiselt küsitav. Seda, kas mõlemas olemine on otstarbekas, otsustab loomulikult iga firmajuht ise. Et igal ettevõttel on tegevuskulud ja mõistuse piires soovitakse kasumit, kulutame kahe kataloogi ülalpidamiseks kaks korda rohkem raha, raiskame topelt paberit, trükivärvi ja energiat. Lisaks läheb tublisti aega nende lappamiseks ja lõpuks saastame keskkonda, et neist lahti saada.

Varsti on filmiga fotoaparaadid vaid muuseumis, kirju saadame enamjaolt elektronpostiga, magnetlindiga video elab viimaseid päevi. Mine tea, ehk ka telefonikataloogid lähevad viimaks lõplikult digitaalset teed.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3