Külmal ajal tuleb metsseal peaaegu kogu oma toit maast välja tuhnida. Et ära tunda, kus midagi maitsvat leidub, on tal hästi arenenud haistmine. Foto: Elmo Riig

Metssiga on sellele loomale kahtlemata sobilik nimetus, sest eks ole ta ju siga, kes elab metsas. Samas pole see päris õiglane, sest jätab mulje, nagu oleks tegemist tavalise, laudas elava sea alamliigiga. Tegelikult on kodusiga (Sus scrofa domestica) hoopis metsseast aretatud. Et eestlased tavatsevad kodusea liha vennaihuks nimetada, peaks metssiga olema meie ühine esivanem.

Võrreldes koduseaga on metssiga saledam, pikemate jalgadega, tunduvalt tumedam ja märksa karvasem. Turjal võivad tugevad harjased olla koguni 15 sentimeetri pikkused ja nende all on pehme tihe karvkate.

Nagu karugi, jätab metssiga esmapilgul kohmaka mulje, kuid vajaduse korral liigub väledalt. Tema jõud on inimestes säärast aukartust äratanud, et muistsed kreeklased omistasid isegi oma müüdikangelase Adonise tapmise metskuldile.

Päriselt metssiga inimest enamasti ei ründa, aga jahil haavata saanud kult või poegi kaitsev emis võib erandjuhtudel kallale tulla küll. Kohtumine paarisaja-, halvemal juhul isegi kolmesajakilose kuldiga, kelle ülespoole kaarduvad kihvad on üksteise vastu teravaks ihutud, pole naljaasi. Kui niisugune elukas vihale ajada, ei ole võimalik temast mingi nipiga üle hüpata, nagu soovitas Gerald Durrelli raamatus «Minu pere ja muud loomad» Larry teha oma jahimehest vennal Lesliel.

Ent nagu öeldud, on metssead üldiselt rahumeelsed loomad. Erinevalt kitsedest, kes alatihti põldudel silma hakkavad, ei ole varjatud eluviisiga metsanotsusid just sageli näha. Vaid vahel pimedas või hämarikus sörgivad nad metsast välja põllule, et vilja või kartuliga maiustada.

Sigade tegevuse jälgi võib see-eest sageli kohata. Kes on kraavikaldad üles tuhninud, et mõnd hiirt või putukavastset põske pista? Siga! Kes on metsalagendiku juurikaid otsides üles kündnud, nagu hakkaks sinna juurviljaaeda rajama? Siga! Kes on põllumehele appi tulnud ja kartulid tema eest üles võtnud? Siga, ikka siga! Ja mis sellest, et talunik säärasest abist ei hooli ning tänamise asemel sellist tegevust sigaduseks nimetab. Tema ei solvu ning tuleb järgmisel aastal uuesti.

Kärss on kärnas, kui maa külmetab

Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamiku tema menüüst moodustab taimne toit. Suvel mugib ta taimede maapealseid, talvel aga maa-aluseid osi. Siiski on teada juhtumeid, kui metssiga pole piirdunud taimede või konnade ja teiste väiksemate loomadega, vaid murdnud maha kitsetalle. Nälja ajal on ette tulnud ka nõrgemate liigikaaslaste söömist ning ära ei ütle ta raibetestki.

Vaatamata leplikkusele suupoolise laadi ja värskuse suhtes, ei oleks sead meil nii levinud, kui jahimehed talvel neid ei poputaks. Kohati on sellega isegi liiale mindud ehk nagu ütleb Viljandimaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialist Johannes Luksepp, ei erine mõni toitmisplats kuigivõrd tavalisest seafarmist.

Ent päris ilma lisasöögita ka ei saa. Eesti talv on metssigadele vahest raskemgi kui teistele siinsetele metsaelanikele, sest suhteliselt lühikeste jalgadega on neil raske lumes liikuda. Lumerikkal talvel võib metsas tihti näha sügavaid vagusid, mille nad oma rinna ja kõhuga hangedesse sisse lükkavad.

Nagu metskitsedelgi, lähevad seakarjas tugevamad ees ja teevad teistele rada. Samuti on nõrgematel tänu võimsamatele loomadele parem toitu kätte saada, sest nood tuhnivad maa ees üles nagu buldooserid.

Karmil talvel sigade tugevast kärsast külmunud pinnase purustamiseks ei piisa. Nende tundlik haistmine võib jäätunud kamara all oleva pala küll üles leida, kuid tuhnimiskatsete peamine tulemus on katkine kärss.

Metssigade jääaeg

Soojalembene metssiga polegi meil alati elanud. XVII sajandil alanud külm periood koos erakordse huntiderohkuse ja agara küttimisega tegi Eesti, Läti ja osa Leedutki neist sõralistest kaheks sajandiks tühjaks. Nende mõistes valitses siin jääaeg, mis elamise võimatuks muutis.

XIX sajandil kohati Eestis küll üksikuid kulte, kes uusi jahimaid otsisid, kuid asurkonda nad siia ei rajanud. Ajakirja «Eesti Loodus» andmetel võivad isasigade avastusretked küündida 400 kilomeetrini pideva leviala piirist, ent pesitsema hakatakse uues elukohas alles paari aasta pärast, kui on kindel, et see paik tõesti sobib.

Eestisse järgnesid emised pioneerkultidele alles 1920.-1930. aastatel. Nagu selgus 1940. aasta karmil talvel, oli seegi liiga vara, sest suurem osa asurkonnast hukkus. Viis aastat hiljem algas uus sisseränne lõunast ning seekord oli tegemist lõpliku vallutusretkega.

Kui pool sajandit tagasi oli Eestis 300—400 metssiga, siis käesoleva aasta loendusandmed näitavad, et ainuüksi Viljandimaal elab neid 1355, Eestis kokku aga üle 18 000. Karjad on läinud nii suureks, et paljalt üks Viiratsi vallas tegutsev 60-pealine seaseltskond moodustaks viiendiku toonasest koguarvust.

Et põllumeeste kahjud üle pea ei kasvaks, hoiavad jahimehed metssigade arvu kontrolli all. Nende suuremad vaenlased ongi inimene ja pakane, ent ka loomariigis leidub tegelasi, kes armastavad seakarjast matti võtta. Kõige sagedamini teevad seda hundid. Et suur kult võib võsavillemitele ise tuule alla teha, eelistavad nood pigem kesikute või põrsastega jahmerdada. Ka karu ei ütle sealihast ära ning ilveski kasutab võimalust, kui mõni valveta jäänud põrsas silma alla satub.

Metssigade tunded tärkavad sügisel

Sigadel ei tule jõudu katsuda ainult kiskjatega, vaid ka omavahel. Territooriumi pärast kaklevad isased aasta ringi, ent pulmade ajal, mil nad võistlevad daamide pärast, sagenevad konfliktid tunduvalt.

Just nüüd, novembris, hakkavad ülejäänud aasta üksinda hulkuvad kuldid karjadega ühinema. Sageli ajavad nad siis minema noored isased, keda karja juhtiv emane pole veel iseseisvale elule sundinud.

Kuigi naised leiavad mõnikord, et kõik mehed on sead, ei saa päris sigade maailmas nende kahe sõna vahele võrdusmärki panna. See, milline siga on tõeline mees ja pälvib tänu sellele emise armastuse, tuleb välja selgitada konkurentidega rammu katsudes.

Võimsate, teravate kihvadega kultide kokkupõrked on tihti nii verised, et hoolitsev emake loodus on neile üksteise eest kaitsevahendi andnud. Nimelt turvab kultide roideid sidekoeline kilp, mis küll valusatest haavadest päris ei päästa, kuid hoiab sageli ära eluohtlikud vigastused.

Johannes Luksepa tähelepanekut mööda pole metssigade pulmad tänavu veel pihta hakanud, kuid peamine paaritumisaeg detsember on ka alles ees.

Jõulukuu, mis kodusigadele tähendab surma süldiks saamise läbi, on nende metsikutel sugulastel täis romantikat ja uue elu loomist.

Märtsis-aprillis otsib emis noorte kuuskede padrikus segamatu koha ning meisterdab okstest ja kulust midagi pesataolist. Seal toob ta ilmale 2—12 triibulist poega, kes mõne päeva jooksul kärssagi varjekohast välja ei pista. Varsti hakkavad põrsad aga emaga toiduotsinguil kaasas käima, õpivad maitsvaid teelehe- ja võilillejuuri tuhnima ning mudavanni mõnu nautima.

Metssigade komme porimülgastes kümmelda ei tule põrmugi nende mustusearmastusest. Hoopis vastupidi: porikord aitab lahti saada parasiitidest ega lase sääskedel ja parmudel ülearu lihtsalt keha kallale pääseda.

Matriarh ees, nooremad põlved järel, rühib metsseakari läbi öise metsa: poribasseinist järgmiseni, ühest söögikohast teiseni.

METSSIGA

Sus scrofa

Pikkus 110—200 sentimeetrit.

Kaal 70—350 kilo.

Eluiga kuni 25 aastat, tavaliselt mitte üle 9 aasta.

Poegade arv 4—12.

Imetamine 3 kuud.

Eluviis öine. Haistmine ja kuulmine head, nägemine halvem.

Levinud peaaegu kõikjal Euroopas, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas.

Allikas: bio.edu.ee

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6