| |
|
 |
Kartulipõllul lainetab vesi. Naljahammas ütleks selle kohta, et korja mugul üles, loputa vao vahel puhtaks ja pane korvi. Tegelikult aga kartul juba mädaneb mullas.
Foto: Elmo Riig |
|
Taevast kallav vesi teeb põllumehe elu põrguks
16.09.2008 00:01
Jüri E. Kukk, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Möödunud nädalavahetusel urisesid põldudel kombainid ja vagude vahel sebisid virgad talgulised — ilus ilm andis inimestele võimaluse veidigi saaki päästa.
Selge on aga see, et salved tänavu üle serva ajama ei hakka. Tänavune märg suvi ja sügis on põllumehelt une võtnud. Pikemalt põldu harinu leiab aga ka seljataha vaadates aastaid, mil tinaste vihmapilvede sõudmist jälgides käed rüppe vajusid.Sürgaveres elav Muri talu peremees Arne Miilen meenutas 1978. ja 1982. aastat, mil ta töötas Kindla Tee kolhoosis. Ka siis oli sügis olnud vihmane ning põllult teravilja ja kartulit kätte saada keeruline. «Vilja jäi põldudele maha, aga kartuli saime läbi häda siiski salve — Tallinnast tulid šefid, kes selle rootori järelt käsitsi üles võtsid,» lausus ta. Traktor kombainil abis Arne Miilen rääkis, et kui kombainid neil aastatel vilja lõikama sõitsid, passis suurem T-150 või Kirovetsi traktor põllu veeres. «Kui kombain püdelasse mutta vajus, pidi selle ju välja sikutama. Mõnda hädalist tuli koguni kahe raudruunaga vedada, sest ühe hobujõud ei käinud looduse vingerpussidest üle.» Kaheksast kombainist kahele pandi Miileni jutu järgi roomiklindid alla — need said siis mudast paremini läbi. Kõige hilisem viljalõikus, mida vana põllumees mäletab, oli novembris, kui Kindla Tee mehed käisid Tarvastu mail abis. «Ega me sealt suurt midagi enam kätte ei saanud, käisime ainult põllust üle,» sõnas ta. Saamata vili tähendas tollal küll plaaniga jännijäämist, kuid ei midagi hullu — suures liitriigis leidus ikka kohti, kus saak korralik kasvas. Praegu on Miilenitel paaril hektaril maas kaera ja kartulit ning nende kättesaamine tekitab muremõtteid. Kartuli lubas peremees eelmisel nädalal kas või käsitsi üles võtta, viljalõikuse puhul aga tuleb kohalikule põllumajandusühistule loota. Talvekuul põllule «Põllumeest on vaja aidata — tal ju laenud peal,» pidas Arne Miilen riigi abi tähtsaks. Tarvastu valla Linnamäe talu peremehel Kalev Nukkal on meeles 1997. aasta, mil põllul käidi samuti novembris ja midagi suuremat punkrisse ei jõudnudki. Ilm oli toona olnud küll ilus, aga saaki enam lõigata polnud. «Tänavu jääb 20 hektarit hernest maha, sest terad on lõhki ja idugi kolme-nelja sentimeetri pikkune,» tõdes Nukka ning lisas: «Külvamine, väetised ja taimekaitsevahendid nõudsid raha, aga nüüd tuleb kõik jälle maasse künda.» LÕIKUS
Põllumeeste meenutamist mööda on sajustel sügisetel viljalõikus lükkunud novembrisse ja saak on siis juba kehvapoolne olnud. • Ühismajandite ajal oli rasketel saagiaastatel kombeks linnast appi kutsuda šefid. • Ühel sügisel vajus Viiratsi lähedal mutta kombain ja sama juhtus ka kahe talle appi tõtanud traktoriga. Alles kolmas raudruun vedas algul abistajad ja siis kombaini välja. • Poriste põldude äärde oli tavaks saata traktor ootele, et abi oleks kohe võtta. Tänapäeval talunikud sellist luksust lubada ei saa, sest tehnika töötund on hinnas. Allikas: põllumeeste
meenutused
|
