Kolme värvi lugu

Värvide tähendust on seletatud järgmiselt: sinine väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku ning on ustavuse sümbol; must meenutab eesti rahva sünget ja piinavat minevikku ning kodumaa musta mulda; valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund ja suviseid valgeid öid.

Seletusi on aga teisigi. Kui Põltsamaa kihelkonnakooli juhatajalt Gustav Heinrich Beermannilt küsiti, millised võiksid olla eesti üliõpilasühenduse tunnusvärvid, soovitas ta musta, sinist ja valget - must kui tõsiduse, sinine kui truuduse ja valge kui puhtuse värv.

Esimene avalik sinimustvalge värvikombinatsiooni demonstratsioon leidis aset suurel reedel, 7. aprillil 1882, mil Vironia osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget mütsi, sõites voorimehega läbi Tartu kesklinna.

Tulevase Eesti lipu pühitsemine leidis aga aset 4. juunil 1884 Otepää kirikus. Tseremoonial osalenud Mohrfeldt meenutab: «1884. aastal kerkis üles mõte, et seltsil peab olema ka oma lipp. Elasin seekord K. A. Hermanni juures ja seal oli kord lipu jutt söögilauas käsil. Doktori-proua Paula haaras naiseliku elevusega mõttest kinni ja hüüdis jutu lõpul: «Mina muretsen seltsile lipu!» Ta tõmbas kaasa mõned meie tolleaegseist eesti noorikuist ja neidudest (Miina Hermann-Härma ja Emile Beermann) ning 26. märtsil 1884 oli meil ilus siidriidest valmistatud lipp seltsi korteris.»

Põltsamaa õmblejanna Emilie

Teise versiooni järgi õmbles lipu Caroline ja Gustav Heinrich Beermanni esiklaps Emilie Rosalie üksinda. Tema vend Christoph on jutustanud lipu saamisloost nii: «Emilie ostis Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest (asus praeguse Paala poe kohal olnud telliskivimajas - H. R.) kolm tükki siidriiet - sinist, musta ja valget. Jõeäärses kihelkonnakooli majas, kus asus õpetaja Emilie tuba, õmbles ta neist kooli õmblusmasinal lipu. Isa puutöötoas valmistati varras ja mina viisin lipu Tartusse.»

Kas ja kuivõrd vajas Emilie Ro-salie Beermann kui õppinud käsitööõpetaja teiste abi õmblemisel, pole tänapäeval võimalik tuvastada. Veebruaris 1895 abiellus Emilie Beermann Sürgavere mõisavalitseja Jaan Lillakuga. Pärast esimese poja ülirasket sündi 12. jaanuaril 1896 naine suri ja maeti Viljandi Pauluse koguduse kalmistule, mis nüüd kannab nime Viljandi Vana kalmistu.

Lipu pühitsemiseks sõideti Tartust Otepääle plaanvankril, mille ette oli rakendatud kaheksa hobust. Vankril istus kuus 1870. aastal asutatud seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast, nende hulgas ka Christoph Beermann, kelle kätte oli usaldatud auväärne lipp. Olgugi et tegemist oli 19-aastase noormehega, tuli tal taluda nimetust vanamees, sest nii oli tava nimetada seltsi lipuhoidjat.

Emilie vennast sai lipuhoidja

Kuus kilomeetrit enne Otepääd lasti lipp sõidukil avalikult lehvima ja sõideti sellega 3. juunil 1884 umbes kell viis pärast lõunat pidumaja ette. Lipu õnnistas Otepää kiriklas Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas.

Olulised sündmused sinimustvalge lipu ajaloos olid 26. märtsil 1917 Peterburis toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisel avaldas mõju loendamatu hulk sinimustvalgeid lippe.

24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Maapäeva Vanematekogu «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele».

18. novembril 1918 heisati Eesti lipp sõjalaeval Lembit.

Eesti riiklik sümbol

Esimest korda tunnistati sinimustvalge lipp Ajutise Valitsuse määrusega Eesti riiklikuks sümboliks 21. novembril 1918 ning 12. detsembril heisati see eestluse võimu tähisena Toompea lossi Pika Hermanni torni.

Eesti rahvavägi võitles ja võitis Vabadussõja sinimustvalge lipu all. Samuti oli esimene riiklik teenetemärk Vabadusrist kombineeritud sinisest, mustast ja valgest.

Riigilipu staatuse sai meie rahvuslipp aga alles 27. juunil 1922, kui Riigikogu võttis vastu riigilipu seaduse.

Missugune peab olema riigilipu õige sinine, oli Eestis juba enne sõda probleem. Kutsuti kokku koguni erinõupidamine, millest võtsid osa riigisekretär ning siseministeeriumi ja teiste ametiasutuste ja kunstiringkondade esindajad.

Tervest hulgast esitatud lipuproovidest valiti välja nn. indrateensinine.

1970. aastatel pöördus aga Artur Taska Viljandimaa Uue-Võidu vallast pärit ja Rootsis elanud professori Villem Koerni (Põltsamaa Felixi tegevjuhi Andres Koerni isa) poole palvega määrata füüsikaliselt kindlaks meie rahvuslipu sinise toon ning too tegi korraliku uuringu.

Kui Nõukogude Liit 1940. aasta juunis Eesti okupeeris, eemaldati sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist. Lühiajaliselt sai Eesti lipp taas tornis lehvida Saksa okupatsiooni algul 1941. aasta augustis ning 1944. aasta septembris, kui üks võõras võim lahkus ja teine tuli.

Avalikult lehvis sinimustvalge taas 21. oktoobril 1987, kui noored korraldasid Võrus rahvusliku meeleavalduse, ning seejärel juba Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldatud Tartu muinsuskaitsepäevadel 15. aprillil 1988.

Taas tõusis sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989.

Unustatud haud on taas korras

Eesti esimese rahvuslipu õmbleja Emilie Rosalie Beermann-Lillak puhkab Viljandi Vanal kalmistul. Järvamaa mehe Einar Hiobi algatusel, Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse organiseerimisel ning Viljandi Linnavalitsuse rahastamisel korrastab osaühing Monument tema hauaplatsi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3