| |
|
 |
Riho Alp kurdab, et ei saanud oma paistes ja valutava jalaga õigel ajal abi.
Foto: Elmo Riig |
|
Mees jäi haige jalaga hätta
(45)
16.06.2004 00:01
Tiina Sarv, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kaks nädalat tagasi vigastas viljandlane Riho Alp jalga ja arstiabi saamine osutus üsna keerukaks.
«Esimesel nädalal pärast traumat ei tundnud ma midagi, ainult muhk oli üleval,» rääkis Riho Alp. «Möödunud esmaspäeval hakkas jalg valutama ja läks siniseks.» Mees lootis viinakompressi ja määrimisega hädast jagu saada, kuid neljapäeva hommikul, kui jalale enam toetuda ei saanud ja valu oli väljakannatamatu, helistas ta haigla polikliinikusse. Seal öeldi, et kirurgi juurde on kuu aja pikkune järjekord, ja soovitati minna vastuvõtuosakonda. Riho Alp võttis takso ja sõitis haiglasse. «Kõigepealt küsiti minu käest 30 krooni visiiditasu,» kirjeldas ta. «Lõpuks sain ka arsti juurde. See oli Bruno Põder. Ta vaatas korra jalga ja ütles, et see on perearsti rida. Soovitas Fastum geeli ja antibiootikume. Retsepti ta ei andnud, kirjutas ainult paberile rohu nime, et perearst selle välja kirjutaks.» Ringiga tagasi Perearst Pille Sarapuu vaatas jala üle ja leidis, et patsiendil tuleb ikka kirurgi juurde minna. Perearsti saatekiri märkusega «Cito!» («Kiire!») näpus, suundus Riho Alp reedel taas haigla juurde. Jalg valutas tugevalt ja oli paistes ning oli tõusnud ka palavik. Pika läbirääkimise järel registratuuriga nõustus kirurg patsienti enne vastuvõtuaja lõppu vaatama. Taas soovitati patsiendil pöörduda vastuvõtuosakonda, kust oli lootus kiiremini abi saada. Sinna Riho Alp läkski. Ja taas oli seal kirurg Bruno Põder. «Mõtlesin, et kaks korda ma sama reha otsa ei astu, ja tulin ära,» jutustas Riho Alp. Ta sai teada, et kell 12 tuleb vastuvõtuosakonda teine kirurg, Mati Lüdimois, ja jäi ootama. «Doktor Lüdimois vaatas mu jalga ja ütles, et oi-oi, oleks pidanud juba varem tulema. Mädakolle ulatus luuni,» rääkis patsient. Edasi käis ta haiglas jalga sidumas, dreen oli haavas mitu päeva sees. «Ma ei saa aru, miks kõigepealt küsitakse raha ja miks ma seda üldse maksma pean, kui ma abi ei saa. Teiseks on mul küsimus, miks doktor Põder mu perearsti juurde saatis, kui oli ilmselge, et perearst aidata ei saa,» küsis Riho Alp. Ta ei unustanud kinnitamast, et on Mati Lüdimoisi tööga väga rahul ja varasematel kordadel on ta haigla vastuvõtuosakonnas alati kiiresti asjatundlikku abi saanud. Närviline patsient Perearst Pille Sarapuu ütles, et tema tõesti sellisel juhul aidata ei saa. «Perearst ei opereeri, see on siiski kirurgi kompetents.» Sellepärast saatis ta patsiendi taas eriasti juurde. Kirurg Bruno Põder mäletas kohtumist Riho Albiga veidi teisiti. «See patsient oli pehmelt öeldes närviline. Ta ai-nult karjus.» Sel päeval oli arsti sõnul väga palju tööd, sest kiirabi tõi vigastatud lapse. «Mul ei olnud aega temaga kohe tegelda. Patsient tõmbas püksisääre korraks koridori peal üles, jalg punetas kergelt. Kirjutasin oma soovituse patsiendi kaardile ja saatsin ta perearsti juurde. Siis hakkas ta visiiditasu tagasi nõudma. Ütlesin, et pöördugu õe poole,» meenutas arst. Bruno Põder lisas, et kui haige oleks oodanud, oleks ta teda ka põhjalikumalt vaadanud. Mati Lüdimois ei soovinud juhtumist rääkida, kuid ütles siiski, et selline häda ei pruugi alati kohe diagnoositav olla. Viljandi Haigla kommunikatsioonijuht Küllike Heide lisas kogu loole, et iga arst on eelmise arsti kogemuse võrra rikkam. Arvamus Küllike Heide,
haigla kommunikatsioonijuht Vestlusest patsiendiga selgus, et eeskätt häiris teda jahe suhtumine, mis talle esimesel haiglasse pöördumisel osaks sai. Haigla juhtkond vabandas patsiendi ees. Teeme kõik endast oleneva, et tulevikus suhtlemisprobleemidest tulenevaid lahkhelisid vältida.
|
Tee koduleheks
