Eeskätt puudutas piirmäär inimesi, kes elasid korterites, mis anti tagasi endistele omanikele või nonde sugulastele. Nendel inimestel polnud võimalik oma eluaset erastama asuda ja neist said sundüürnikud.

Vähemalt seitsme viimase aasta jooksul on aeg-ajalt mõni erakond või survegrupp piirmäärade sätet seadusest välja rookida soovinud, kuid enne eilset see ei õnnestunud. Veel eelmisel nädalal parlamendi liikmeid pikkadeks öötundideks Toompeale aheldanud küsimus leidis eile lahenduse sellega, et piirmäära vabaks laskmise poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu oli 37.

Tõsi mitmel pool ei ole see teema juba aastaid kõneainet pakkunud, sest mitu omavalitsust, näiteks Rakvere, on kasutanud õigust piirmäärast loobuda ning tõestanud sellega, et midagi katastroofilist ei juhtu. Küll aga kaotati nii aastaid pingeid kütnud küsimus.

Et enamasti kehtestab turg oma reeglid, jõudsid üürnikud ja omanikud neis paigus rahumeelselt kokkuleppele. Ehkki sundüürnike hirm taevasse kargavate üüride ees on mõistetav, on selge, et omanikudki ei saa üürniketa hakkama. Varem või hiljem peab sündima kompromiss, mis rahuldab mõlemat osapoolt.

Pole võimatu, et äsjane Riigikogu otsus toob kaasa kohtuvaidlusi. Ent laiemas plaanis lõikab see maha tülika saba, mis on keerulisest minevikust meie taha lohisema jäänud. Selle saba raiumine on valus, kuid tarvilik.

Omandireformi põhimõtteid sõnastades jättis riik tõepoolest hulga asju korraldamata, mistõttu palju inimesi sattus väga nukrasse olukorda. Jah, neid koheldi ebaõiglaselt, kuid nüüdseks on neist arvestatava osa eluasememure lahenenud. Üleminekuaeg sai mööda ja on igati loogiline, et vaba turumajandust ei püüta enam kunstlike vahenditega mõjutada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3