Üheksakuuse Hendriku ja kaheaastase Ekke siiras silmavaade ja vahetu olek kinnitavad, et lihtsus ja lapselikkus kätkevad endas vastupandamatut võlu. Seinal on Kristjan Tedre 1937. aastal maalitud «Talvine Tartu». Foto: Elmo Riig

Kondase Keskuses eksponeeritud kunstnikud on Pallases õppinud, selle lõpetanud ja koolkonna traditsiooni edasi kandnud. Nende hariduse aluseks oli eeskätt klassikaline joonistus, perspektiiviõpetus, kompositsioon ja muu selline, kuid kõigele vaatamata ja täiesti erinevatel põhjustel on nad õpitut eiranud.

Näitusel on püütud kõrvutada ühelt poolt stiihiliselt isetekkelist kunstiilmingut naivismi ning teiselt poolt Pallases välja kujunenud koolkonna esindajate professionaalset loomingut.

Üldlevinud arvamus on, et seal kus lõpeb kooli lugu, jätkub Pallase koolkonna lugu. Mittemanifesteerunud koolkond sündis 1930. aastatel tasakaalustunud kunstipildi, avangardsest traditsioonilembuse rüppe pöördumise ajal. Koolkonna nägu kujunes prantsuse värvikultuuri, saksa ekspressionismi ja vene joonistuse täpsust rahvusliku kunsti vaoshoituse taustal sünteesides.

Et sisuliselt on tegemist eri positsioonidega (professionaalne kunst Pallase koolkonna võtmes ja sõltumatu kunstivool naivism), siis baseerub kõnealuse näituse kontseptsioon teoste vormi võrdlusel. Nii nihestatud perspektiiv, stiliseeritud jutustav sü©ee, kohmakas figuurikäsitlus kui lapselik lähenemine kõnelevad teatud kõrvalekaldest, olgu siis tegemist Pallase koolkonna pealiinist kõrvalseisja taotluslikkusega (Ellinor Aiki), erandiga konkreetse kunstniku loomingus (Aleksander Vardi) või akadeemilises plaanis kohatise suutmatusega.

«Meisterlike lapsuste» peaesineja Kristjan Teder on Pallase lõpetanutest mitmes mõttes erinev. Loominguliste ja esteetiliste taotluste kaudu üldiselt niinimetatud Pariisi koolkonna mõjusfääri lülitatuna, on tema naivistlikus käsitluslaadis teatavat kohmetust ja puhutist küündimatust figuraalkompositsioonide lahendamisel.

Kunstniku looming on algusest peale kandnud naivistlikku hõngu, mis annab aluse oletada, et tema natuur oligi just selline naivistlikule kunstnikule omane. Teiste samal näitusel eksponeeritud pealiinist kõrvalekaldujate puhul on tulemus hoopis artistlikum.

Näituse eesmärk ei ole näpuga osutada: õppis Pallases, kuid ei saanud joonistamise või kompositsiooniga hakkama. Pallase õppetöö, mis oli rajatud natuuri tundmaõppimisele, looduse jälgimisele ja selle tõlgendamisele realistlike vormivahenditega ning ka oma isikupära otsingutele, elimineeris koolist lõpuks ikkagi selle osa õpilastest, kes polnud akadeemilises plaanis piisavalt suutlikud. Viimast kinnitab ka disproportsioon kursustest osavõtjate ja lõpetanute vahel.

Selle näituse eesmärk on olnud otsida ning välja tuua ühe kunstniku loomingus ja klassikaliselt Pallase kooli teoste taustal esile tõusvat helgelt lapselikku käsitlust. Teoreetilises plaanis on näitusel esitatud kahe positsiooni, meisterlikkuse ja lapselikkuse koosvaatlemine tõstatanud palju küsimusi. Kuidas ikkagi leidis 1930.-1960. aastatel aset kunstistiilide süntees? Kas professionaalsus on kriteeriumina alati arvestatav? Kust tõmmata piir taotluslikkuse, juhuslikkuse ja suutmatuse vahel?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5