Lepiku talu noorperemees Alar Adamson näitab püramiidjat kasvuhoonet, milles peagi hakkavad kasvama tomatid. Foto: Elmo Riig

Pärsti valla Alustre külast läbi sõites torkab silma, et igal taluõuel on posti või puu otsas toonekurepesa, milles linnud askeldavad. Lisaks näeb seal piimapukke ja paljude majapidamiste õuel otsekui muuseumis hobutööriistu.

Lehtalliku perenaine Alla Päärson naerab, et tema talu on külas ainuke, kus kurepesa pole, kuigi kunagi on see olemas olnud.

Naine kaevab parasjagu peenramaad. «Lilli ja tilli,» vastab ta küsimusele, mida maalapile maha paneb.

Mullas on juba kapsataimed ja kartulid, kasvuhoones tomatid. «Täpselt sada kartulit panin maha,» muigab Alla. Peremees Ain lisab, et kuigi Lehtallikul on 38 hektarit maad, harib ta sellest vaid pisikest osa, ülejäänu on rendile antud.

Perenaisel on käsil ka maasikate ja ilutaimede istutamine. Külm võttis talvel maasikad ja roosid, paljud puud langesid metskitsede ohvriks. Osa iluaiast rändas mullu suvel ula peale sattunud lehmade vatsadesse.

Alla juhatab külalised tiigi äärde, et haruldasi punaseid kalu tutvustada. Veidi pingsat veepeegli vaatlemist ja ennäe! — vette visatud saiatüki juurde ujub tulipunane kala. Kokku pidavat selliseid seitse olema ja toodud on need Kilingi-Nõmmest, kus üks mees neid kasvatab.

Naine meenutab lõbusalt, kuidas abikaasa baranka vette viskas, üks punane kala selle auku sisse ujus ja siis rõngikuga mööda tiiki ringi lasi.

Allikane tiik olevat umbes neli meetrit sügav ja see säästis kalad talvel jääalusest lämbumissurmast.

«Naabritel olid jäämineku järel surnud kalad vee peal ja me kartsime enda omade pärast, aga ellu jäid,» on Alla rahul. Sügisel tõi pererahvas Saaremaalt roogu ja külmutas varred jäässe. Sealtkaudu kalad tema arvates hapnikku saidki.

Küll aga hukkusid tiigis elanud vähid. Veel sügisel olevat oma viiskümmend tükki natale roninud, kuid kevadeks olid nad kadunud. Mõistagi lasid Päärsonid prooviks püütud vähid tookord vette tagasi, sest oma vähke nad eineks ei tahtnud.

Praegustel vee-elanikel on ka vaenlane, metsaservas passiv haigur.

Pere on Lehtallikul elanud viis aastat. Alla sõnul hingab savimaja hästi, on seest hea lõhnaga ja soe. Raudna oru nõlvalt näeb kaugele Puiatu poole, eriti kaunis on vaade päikeseloojangul.

Umbsaadul peetakse lehmi ja lambaid

Küla teises otsas Umbsaadul tuleb majavalvurite Poika ja Juku haukumise peale välja perenaine Helgi Lepikult.

Eaka naise jutu järgi nimetati seda Metsküla tee äärde jäävat majadekobarat kunagi Riste külaks, nüüd on nemadki Alustre külge liidetud. Koos oma mehe Heljutiga peab Helgi loomi ja harib põldu.

Aia taga ongi terve kari rohtu näksimas: lehm, mullikas, vasikas ja hulk lambaid, mõni neist must. Talled pistavad kohe usalduslikult nina aialattide vahelt läbi.

«Need on Halli, Malli ja Valli,» tutvustab naine lambahakatisi. «Ühel lambal oli kolm talle, ta ei jõudnud neid ära toita, seepärast pidime kõrvalt lehmapiima pakkuma,» selgitab ta villakerade usalduse põhjust.

Üks tall kannab nime Jupats, vasikas ja mullikas on Tiigripoiss ja Tiigritüdruk, üks kukkedest Aadu. Nimed panid lapselapsed, kes käivad meelsasti Umbsaadul.

Tulevikus tahab peremees hakata rohkem lambaid pidama ja lehmapidamist koomale tõmmata. Põllult saab kartulit ja juurikaid ka mõlema tütre pere ja seepärast rändasid mugulad neljapäeval mullapõue juurdekasvu saama.

Helgi Lepikult seletab rõõmsalt oma majapidamise tegemisi. Ta näitab, kus pesitsevad kuldnokad, kus mustkärbsenäpp, osutab peenramaale, kuhu käruga sõnnikut veeti, ja viib külalised vana palklauta vaatama.

Üks mure on memmel hingel. Nimelt viidi Riste tee bussipeatus teeristist veidi eemale, seal aga on kraav kõrval. Inimestel tuleb ühissõidukit kraavipervel oodata, kuid libedaga võib buss ootajaile selga vajuda. Perenaine arvab, et buss võiks ikka teeristis peatuda, sest see oleks turvalisem.

Lepikul on kerkinud püramiid

Lepiku talus askeldab noor habemes mees. See on perepoeg Alar Adamson, kes ema surma järel on tööd ja tegemised oma õlule võtnud. Mahetalus aitab teda töödes isa.

Mõistagi meelitab Lepikule ennekõike metsaservas asuv kasvuhoone, mis kujutab suurt püramiidi. Sõrestik on sellel puutüvedest, kile katteks peal ja neli tahku põhiilmakaarte poole pööratud.

Alar Adamson selgitab, et mõtte püramiidjas kasvuhoone teha sai ta ühest Gunnar Aarma raamatust. Tänavu istutab ta sinna tomatid ja üsna pea peaks selguma, kas püramiid soodustab nende kasvamist.

Püramiidikujuline on ka mesitaru katus. Kas mesilased end seal paremini tunnevad, pole teada, aga sumin ja vilgas tegevus lasevad oletada, et halb neil seal pole.

«See on küll kindel, et korpustaru on mesilastele parem,» kinnitab Adamson.

Perepoeg peab praegu kuut lehma, kahte vasikat ja nelja pulli ning harib üheksat hektarit maad. Traktor ja põllutööriistad on talul enda omad.

Mõnigi võib Alar Adamsoni veidrikuks pidada. Ta jättis kaks hektarit jaanuaritormis murtud ja pool aastat varem trombi rüüstatud metsa loodusliku tormimurruna puutumata. Kuigi talle pakuti võimalust, et mets koristatakse tormiheitest puhtaks, ütleb noormees ennast rahast mitte hoolivat. Tema eesmärk pole talust kasu saada.

«Mulle selline elu sobib,» kinnitab noorperemees ja ütleb enda ka taimetoitlase olevat. Talutöö on mehele meeltmööda ja palgatööle ta ei läheks.

Alustre on Päri ja Metsküla tee vahel pikalt taludena laiali hajutatud, sealsed inimesed on praegu suuremal või vähemal määral kevadtöödega hõivatud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0