Ansambli Blacky juhtfiguur ja laulja Lea Liitmaa tunnistab, et bändi uue koosseisuga tunneb ta selja taga kindlat tuge ja et ta ei ole enam laval üksi. Foto: Arhiiv

«Sakala» uuris bändi hingelt Lea Liitmaalt, mis põhjustas koosseisumuudatuse ja millised on praegused sihid.

Mis on eelmise ja praeguse ansambli Blacky koosseisu vahe? Või pole seda üldse, sest te ise olete ju tegelikult olnud bändi hing ja suuna määraja?

Ühest küljest vaadatuna on tõesti nii, et olenemata sellest, kes bändis mängib, juhin seda kollektiivi nii muusikalises kui muus mõttes mina. Ehk midagi justkui polekski muutunud.

Tegelikult on aga vahe üüratult suur. Kuna eelmise koosseisu eesmärk oli eelkõige näidata, et ka naised on võimelised pilli mängima ja bändi tegema, siis praegu on meil hoopis teised sihid.

Siis kui ma varasema koosseisu kokku panin, olin täiesti veendunud, et sugu ei määra pillimänguoskust. Kuigi võin, käsi südamel, öelda, et minu bändis mängisid peaaegu kõik Eesti paremad naismuusikud, tuli siiski ühel hetkel lagi vastu. Sellel oli väga palju põhjusi, aga ei tahaks neid siin vaagida, sest ansambel on sellisel kujul niikuinii tegevuse lõpetanud.

Igatahes oli see ettevõtmine suur eeskuju paljudele väikestele tüdrukutele, kes praegu juba pilli mängivad ja isegi bändi teevad. Ehk siis sai kõige üllam eesmärkidest täidetud. Ja loomulikult andis see meie tüdrukutele suure kogemuse.

Vähemalt minule on Blacky koosseisumuudatusega osa oma imagost kaotanud.

Imago kui selline pole mulle oluline. Naistebändi kokkupanek ei olnud küll mingil juhul imago tagaajamine. Kui keegi seda niimoodi mõistis, siis las mõistis. Kui toota produkti, on imago väga oluline, sest produtsent peab selle toote kellelegi apelleerima.

Et see seltskond, kes minu muusikat kuulab ja sellest aru saab, on üsna spetsiifiline, pole imagoloogiline lähenemine oluline ega otstarbekas. Tähtis on see, mida inimene tunneb, mitte see, mida ta näeb. Oluline on energia. See ilmselt põhjustaski arusaamatusi minu ja eelmise koosseisu vahel.

Kui enne oli ikkagi tegemist naistebändiga (à la The Bangles), siis nüüd jääb mulje sooloartistist ja kitarristist, kellel on lisaks taustamuusikud.

Kummaline, aga tegelikult on just vastupidi. Eelmise koosseisuga tundsin, et olen üksi kõige eest vastutav. Kui ma lavale astusin, pidin viie liikme eest vastutama. Kui midagi juhtus, olin mina see, kellele otsa vaadati ja kellelt lahendust oodati. Minule oli see väsitav, sest muusikaga tegelemiseks laval aega ei jäänudki. Et olen nõus lavale minema ainult muusika tegemiseks, muutus see minule mõttetuks.

Tol ajal olin sooloartist selle sõna tõelises mõttes. Olin publiku ees lohutamatult üksi. Praeguse koosseisuga tunnen ma nii selgelt, et meid on laval viis. Mul on selja taga kindel tugi, mis paneb mind tundma, et tulgu või veeuputus, me saame hakkama. See teebki bändist bändi.

Suurem osa tööst käib teadupärast prooviruumis. Tihti olen proovis unustanud ennast sõnatult nautima seda, kuidas teised bändiliikmed suure isuga minu visatud «muusikalist konti» närivad. Ideedest ega entusiasmist puudust ei tule. See on see, mida mul eelmise koosseisuga polnud. See lubab mul nüüd muusikat teha ja muusikas õnnelik olla.

Millised on olnud Blacky eeskujud ja mõjutajad?

Eeskujud on tahes-tahtmata kõik, keda oma elu jooksul kuulnud ja näinud olen. Maailm lihtsalt töötab sedaviisi. Mul on palju lemmikuid, sest ma pole endale teadlikult stiililisi piire seadnud. Kui neid üles lugema hakata, saaks terve leht täis. Ainuüksi väikeses Eestis on väga palju mulle meeldivaid muusikud. Muidugi jagunevad lemmikud omakorda lemmikuteks, rohkemlemmikuteks ja eritilemmikuteks.

Nende klassifitseerimine on lihtne. Mida rohkem energiat liigutatakse, seda fantastilisem kogusumma on. Olen olnud tõelises muusikalises šokis pärast Garbareki, Marc Ducret’ trio, Pohjose ja Echampardi duo, Percadu ja Robbie Williamsi kontserti. See energiahulk, mis neil kontsertidel lavalt inimestesse on paisatud, on olnud meeletu ja mõnes mõttes ehk isegi ebainimlik. Aga see on just see, mille pärast mina hingan.

Lea Liitmaa tegemistest — ja mitte ainult neist, mis muusikaga seotud — võib tihti meediaväljaannetest lugeda. Kas see on teadlik meedia ärakasutamine, et bändile reklaami teha, või ei ole teil lihtsalt südant ära öelda, kui ajakirjanik helistab?

Sellel on mitu põhjust. Esimene on ilmselt see, et kunagi töötasin ma raadios hommikuprogrammi toimetajana. Igal hommikul tuli mul teha kaks raadiointervjuud. Nädalas sai neid kümme. Pidin pidevalt prominentidele helistama ja varajast intervjuud paluma. Kusjuures mitte keegi ei öelnud kordagi ära!

Teine põhjus, miks ma intervjuusid annan, on see, et kusagil on inimesed, kes neid artikleid ootavad ja mulle igas mõttes kaasa elavad. Ma ei saa neid petta. Artist on inimeste jaoks, mitte vastupidi. See on minu töö. Keegi ei küsi ju poes kassapidajalt, miks ta kõiki kliente teenindab.

Kas on kirjutatud ka täielikku jama, mis kurjaks teeb?

Kui kõik artiklid protsentuaalselt ära jagada, siis umbes 95 protsendis neist on faktivigu. Alates väikestest ebaolulistest seikadest ning lõpetades suurte ja lubamatutega. Ma arvan, et umbes esimesed 50 viga ajasid mu vihale. Lõpuks harjusin ära. Nüüd võtan kõiki artikleid kui tasuta reklaami. Tark on ju teada, et ka antireklaam on reklaam.

Kui palju on Blackyl videoid? Olete te nende tegemist oluliseks pidanud?

Meil on kolm videot, mis on kõik tehtud eelmise koosseisuga. Kui raha on olemas, siis miks mitte helile pilt taha mõelda. Kindlasti teeme esimesel võimalusel ka uue koosseisuga mõne video. Väikesed plaanid meil juba on. Kui kõik läheb, nagu plaanitud, siis saavad need teoks sellel suvel.

Kui palju Eesti MTV avamine teid videote peale mõtlema paneb?

Kui praegu on eesti bändil võimalik oma videot näidata ainult saadetes «Hoia ja keela» ja «Terevisioon» ehk siis tervelt kaks korda ning hiljem tuleb see lihtsalt kappi tolmama tõsta, siis on küll natuke kurb. Loomulikult on Eesti MTV tulek siinsetele muusikutele ja videotegijatele hea väljakutse.

Kas MTV-Baltic on Blacky võimalus Eestist kaugemale murda? Huvitab see teid?

Et ma pole veel kunagi üritanud Eestist välja murda, siis on see minule üsna võõras teema. Ühest küljest pole mul selleks seni aega olnud. Teisest küljest pole varem selliseid koostööpartnereid olnud, kellega, silmad kinni, «maailmajahile» minna. Et see teema praegu aktuaalne pole, siis ei oska ma ka rohkem kommenteerida. Kui juhtub, et tuleb «maailmaisu» peale, küll ma siis teada annan.

Kas te oleksite valmis selle nimel ka inglise keeles laulma?

Olen tekstide suhtes väga kapriisne. Selleks, et inglise keeles laulda, tuleks seni kirjutatud lood kõik inglise keelde tõlkida. See tähendaks mulle suurt tööpõldu.

Kui leiaks inimese, kes oskaks minu mõtted ühest keelest teise kanda, nii et sõnade energia ei muunduks, oleks muidugi lihtsam. Aga seni pole ma seda isikut leidnud. Olen ise üsna vähe ingliskeelseid tekste kirjutanud, sest eesti keeles laulmine on Eestis väga oluline.

Millised on teie lähiplaanid?

Kõigepealt üritan bändi kompaktseks ja ühtehingavaks kujundada ning loomulikult õlitatult tööle panna. Siis võime juba teha, mida hing ihaldab.

KOOSSEIS

Lea Liitmaa — vokaal
Angela Aak — kitarr
Argo Toomel — bass
ilver Ulvik — trummid
Katre Randmaa — klahvpillid, back

Allikas:»Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5