Diana Leesalu sattus Viljandi kesklinna kaunistavatest maasikatest vaimustusse. Foto: Elmo Riig

Viljandi linnaraamatukogus lugejatega kohtunud noortekirjanik Diana Leesalu ütles pärast seda «Sakalale», et talle meeldib väga niisugustel üritustel käia.

Diana Leesalu, mis teile lugejatega kohtumise juures meeldib?

Vahetut tagasisidet on tore saada. Noored on väga julged oma arvamuse väljaütlemisel nii suuliselt kui internetis. Mulle on palju kirjutatud — internetis pole ju keeruline inimest üles leida.

Raamatu lugemisest tekkinud emotsioonide vahetamine on super ja see mõjub hästi iga kirjaniku egole. Mulle on tulnud mitu umbes säärast kirja, et «ma pean koolis tegema sinu kohta referaadi». Minu kooliajal polnud internet nii levinud. Ma ei kirjutanud ühelegi kirjanikule, kellest ma referaati pidin tegema, ega pannud teda oma MSN-i listi. Mina pidin ikka raamatutes tuhnima.

Mis teid kirjutama ajendas?

Kirjutanud olen ma sellest ajast saadik, kui tähed selgeks sain. Vähemalt ema väidab nii. Mul on kodus suurte kaustikute viisi varases lapsepõlves, seitsme-kaheksa-aastaselt, kirja pandud tekste. Need on päris naljakad, enamikus mu tollaste lemmikute Astrid Lindgreni ja Mark Twaini väga suurte mõjutustega. Keegi on vihikus isegi kirjavigu parandanud — ema tõenäoliselt.

Põhikoolis ei kirjutanud ma peale klassi- ja kodukirjandite midagi, sest üritasin klassikalist teismelise käitumismalli järgida. Kõik arvasid, et ma peaksin kirjutama — ju ma siis olin lapsepõlve lugudega silma jäänud.

Püüdsin kirjandid alati kuidagi retsilt lõpetada: keegi sai näiteks surma või sooritas enesetapu. Kõik ikka selleks, et õpetajat närvi ajada. Tema aga ei läinud närvi. Selle asemel saatis mu kirjatükke maakonna omaloomingu võistlustele ja mulle anti aeg-ajalt isegi auhindu.

Kuidas valmis teie esimene raamat «2 grammi hämaruseni»?

Ma olen suurepärane alguste kirjutaja, aga need ei taha kuidagi lõpuni jõuda. Keskkoolis alustasin ühte järjekordset lugu ja ülikooli teisel kursusel leidis see lõpu.

Pöördusin käsikirjaga tollase menukirjaniku Aidi Valliku poole. Tema omakorda suunas mind Doris Kareva juurde. Kareva oli esimene, kes käsikirja läbi luges, ja ju see siis avaldas talle muljet, sest ta organiseeris kirjastamise.

Doris Karevast on mulle palju abi olnud ja ma olen talle väga tänulik.

Missugust vastukaja te raamatule saite?

Ma kirjutan keeles, mida noored mõistavad ja ise räägivad. Loodan, et tekst tuleb välja nii, nagu ma kirjutaksin sees olija pilgu läbi.

Täiskasvanud inimesed arvavad noorsooromaani kirjutades, et kui mingi slängisõna või pisike roppus sisse panna, siis sellest piisab. Mina usun, et noorteraamatu juures ei ole kõige tähtsam üks «kurat» seal sees, vaid teksti rütm ja värin, mida äratundmine võib tekitada.

On kurb, kui raamatu peale mõtlemine jääb toppama puhtalt keele taha või kui inimesed panevad tähele üksnes seda, et ma seal paar roppu sõna ütlen.

Kas täiskasvanud ei oska sellest mööda vaadata?

Kui ma kirjutan vene pätist tänavapoisist, ei saa ma teda kõnelema panna nagu inglise džentelmeni. See ei oleks usutav.

Kui ropendamisest rääkida, siis on ju näiteks raamat, milles üks tegelane laseb terve klassi õpilased ja iseenda maha, ning sellele antakse Bookeri auhind. On raamat, milles tüübid käivad mööda tänavaid ringi ja vägistavad inimesi — see arvatakse «Eesti Päevalehe» väärtkirjandussarja. On ka raamat, milles mingi vend lõikab mootorsaega inimesi tükkideks — sellest tehakse Hollywoodi kassafilm.

Kui aga üks eesti teismeline paneb oma maailmavalu roppu sõnasse ning selle peale hakatakse käsi laiutama ja ohkima, siis on see minu arvates silmakirjalik ja tobe.

Miks lasite kolmeteistkümneaastasel tüdrukul oma raamatu «Mängult on päriselt» dialoogid üle vaadata?

Minul on tekkinud täiskasvanu kõnepruuk. Tema oli see, kes ütles, et näiteks seda sõna ei kasutaks ükski normaalne kolmeteistaastane, ning näitas, millised kohad raamatus on ebaloomulikud.

Lugesin teie raamatuid ja juba esimese puhul hämmastas ausus. Kuidas te oskate niimoodi kirjutada?

Ma lihtsalt kirjutan, need lood on mu peas. Neis on palju mind ennast. Samas on mul alati võimalik öelda, et see on ilukirjanduslik tekst, kui miski mulle ebameeldiv tundub. Inimesed, kes neist sündmustest osa on võtnud, teavad, millised need päriselt olid.

Mõned vanemad lugejad pole suutnud uskuda, et ühikate prügišahtide põlema panemine ja tuletõrjevoolikust vee tuppa laskmine on päriselt juhtunud.

Minu raamatutes ei ole midagi üleloomulikku, mida päriselus juhtuda ei saa. Ju siis inimesed elavad oma pisikesi turvalisi elusid ega tahagi teada, mis mujal toimuda võib. Ma ei ole valetanud.

Mõni inimene arvab, et «Mängult on päriselt» on hea lõpuga, ja mõni, et halvaga. Kuigi lõpus oli negatiivseid sündmusi, pean mina seda positiivseks ja õnnelikuks.

Kust te inspiratsiooni saate?

See tuleb siis, kui on aega ja kui ma istun arvuti ees. Mõtted tekivad mul kogu aeg, aga iga hetk pole kirjutamiseks sobiv. Kõige rohkem peavalu tekitabki mulle vaba aja leidmine.

Mingil hetkel tuleb mul surin peale. Seda põhjustavad emotsionaalsed laksud kas reaalsest elust või mõnest filmist, mida just vaadanud olen. Või siis mõnest raamatust või muusikast... Mitte et saaksin sealt sündmustikku või ainest, aga nad suudavad mind mingisse emotsionaalsesse seisundisse viia. Ja kui lisaks sellele seisundile on ka algidee, siis nii ta tuleb.

Kes on teie lemmikkirjanikud?

Viimasel ajal Ameerika nüüdiskirjanikud Bret Easton Ellis ja Chuck Palahniuk. Neid on eesti keelde suhteliselt vähe tõlgitud, aga ma loen inglise keeles. Need kaks autorit on mind täiesti enda mõju alla saanud.

Minu absoluutne lemmikkirjanik on aga Jerome David Salinger. Pisikesed ideekillud, mis tema tekstides sees on, panevad mõtlema.

Miks kirjeldate oma mõlemas raamatus Tartu linnaruumi?

Kirjutamise ajal ei mõelnudki ma seda taotluslikult teha. Aga olen Tartus nii kaua elanud, et pildid, mis juhtusid mu peas, leidsid aset tuttavates Tartu paikades.

Raamatu «Mängult on päriselt» sisse plaanisin ka fotoillustratsioone. Sain oma ammuse unistuse selle raamatuga teoks teha. Olin algusest peale tööprotsessi juures: otsisin modellid ja fotograafid...

Olen raamatu visuaalse küljega rahul, kuigi paljud on öelnud, et neile ei meeldi fotoillustratsioonid, sest nad tahavad ise kujutleda, missugused tegelased ja sündmuspaigad välja näevad. Samas teised ütlevad, et need on superägedad, sest annavad filmiliku kiire efekti juurde.

Väga hästi ettekujutatavate piltide loomine ongi see, mis noort inimest raamatu juures suudab hoida, nii et ta ei läheks kinosaali või ei võtaks videot või ei istuks arvuti ette.

Kuidas teie perekond sellesse suhtub, et te noorte seas tuntud kirjanikuks saite?

Ema helistas mulle paar päeva tagasi. Põlva linn andis mulle noore kirjaniku eripreemia ja ema ütles, et talle oli juhtkond tööl lilli toonud. Tal oli hästi hea meel.

Ma loodan, et mu perekond on mu üle uhke.

Olete pärit väikelinnast Põlvast. Kas elukoht on oluline, kui tahad raamatut kirjutama hakata?

Mõtlesin kunagi, et raamatuid kirjutatakse kuskil teistel planeetidel või vähemalt Tallinnas. Tõestasin iseendale, et nii need asjad ei käi. Tõsi küll, ma kolisin pärast seda Tallinna.

Mida ei tohiks noor karta, kui ta tahab kirjanikuks saada?

Ei tohiks karta proovimist. Ei tohi mõelda, kas ma oskan. Kui on mingigi soov kirjutada, siis laske käia, isegi kui te ei leia kohe suurejoonelist vastukaja. On kõikvõimalikud internetiportaalid, kuhu saab oma kirjutisi täiesti vabalt, ilma veel keegi olemata, üles panna. Ja kui on pisut asjalikumad tekstid, on noorte kirjandusajakiri «Värske Rõhk» valmis appi tulema. See võib noortele suurepärane hüppelaud olla.

Milline on hea raamat?

Raamat on hea, kui suudab tekitada lugemise ajal jõnksu ja pärast lugemist järellainetuse. Olen üritanud oma raamatuid kirjutada nii, et pärast nende lugemist värin sisse jääks.

ELULUGU

Diana Leesalu on sündinud 1. novembril 1982 Põlvas. Ta lõpetas 2001. aastal Põlva keskkooli ning 2005. aastal maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse eriala. Samast sügisest õpib ta maaülikooli keskkonnakaitse magistrantuuris. Töötab Tallinnas keskkonnainvestreeringute keskuses programmispetsialistina.

Leesalul on ilmunud kaks raamatut: «2 grammi hämaruseni» (2005) ja «Mängult on päriselt» (2006).

Allikas: «Sakala»