Ilmarahva pärast muretsetakse rohkem kui oma inimeste heaolu eest. Tõsiasi on, et inimesed, kes siin peatuvad või siit läbi sõidavad, ei saa isegi fotoalbumit kaasa osta, samas kui igas väiksemas linnas või alevis on see võimalik.

Vaadake, kui palju kauneid pildiraamatuid on Hiiumaa kohta! Meil on palju häid fotograafe, kuid mitte ühtki fotoalbumit.

Ühes võõrkeelses turismibrošüüris nägin kauniks peetavast Viljandist ülesvõtteid, mis siit ainult eemale võivad peletada.

Viljandi on ilus ja ehtne

Olen kuulnud öeldavat, et Viljandi tuleks atraktiivsemaks muuta, et see ilusam välja paistaks. Kas Viljandi polegi siis paeluv südamaa linn? Samas mõtlen, et ega linn ole tsirkusehobune, keda kunstkarraga ehtida. Viljandi on ise ilus ja ehtne legendide linn.

Põliseid legende meie linna kohta on palju. Üks vanemaid räägib järve uppunud katedraalist.

Luulehuvilised ehk mäletavad veel, et nüüd juba toonela teedel tantsiv Katrin Tammik kirjutas sel teemal sonetipärja, mis ilmus ka «Sakalas».

Legend Viljandi paadimehest on veidi noorem. Aga nagu rahvalooming ikka, on sel palju variante. Rahvaloomingust pärit legendide elujõulisust iseloomustab nende püsivus järjest uute põlvkondade mälus.

Pole midagi imestada, et siinsed nooredki pärimustele tähelepanu pööravad. Ma pean silmas Peep Tobrelutsu soovi äratada ellu kuulus Viljandi paadimees. Tobreluts tahab, et Viljandi järvel hakkaks suvitajaid sõidutama paadimees.

Kas paadimees ärkab?

Nii nagu meil ikka, tekkis vastasseis: ühed, kes pooldasid, teised, kes ei pidanud idee teostamist vajalikuks. Igatahes oleks see kujutanud legendi järge. Kahjuks vajusid ärksad mõtted ärplemiskoorma all rannaliiva. Et arutame seda asja veel.

Mis selle loo puhul välja paistis, oli see, et viljandlased oma kuulsast legendist ja selle alalhoidjatest läbi aegade kuigipalju ei tea. Avaldatud kirjutised teadmistest ei pakatanud. Kas pole olnud uurijaid, tutvustajaid ega trükiseid?

Nõnda see päris ei ole. On olnud nii uurijaid, tutvustajaid ja rahvaloomingu edasiarendajaid kui trükiseid. Ja lõpuks – on olnud ka legend tegelikkuses.

See tegelik paadimees, kes paate noorpaaridele järvelsõiduks laenutas, kandis kirjanik Arnold Sepa mälestusraamatus perekonnanime Kurrik. Johannes Selja näidendi prototüüp oli Marjak, John Pori laulus on ta lihtsalt noor paadimees, kes viib neiu üle vee. Eks neid ole olnud teisigi.

Legend laulus ja laval

John Porist ja tema laulust «Viljandi paadimees» on pikalt-laialt juttu minu mälestustekogumikus «Viiulivaikus». On teada, et John Pori kirjutas laulusõnad tuntud läti viisile. Pori oli muusik, kes ise on väga vähe muusikat loonud.

Nüüd on mõnes väljaandes sõnade autori kõrvale tekkinud teinegi mees Sergius Lipp. Kunagine trükiviga populaarsete laulude vihikus, milles teksti all oli Lipp (mitte kaks nime), on hakanud levima. Kindluse mõttes pannakse kirja kaks nime: John Pori ja Sergius Lipp. Tuleb toonitada, et «Viljandi paadimehe» sõnade ainuautor on John Pori (Viljandi koolipoisina Johannes Porisammul) ja kes arvab teisiti, peab seda uurimustele toetudes tõestama.

Kunagi kostis mu kõrvu palve, et keegi võiks kirjutada paadimehest näidendi. Tuleb tunnistada, et selline draamatekst on juba kirjutatud, pealegi kaks korda.

Johannes Selg avaldas oma näidendi raamatuna enne sõda. Kas seda lavastatud on, ma ei tea. Kuid seitsmekümnendate algul uuendas ta oma «Viljandi paadimehe» nimelise näidendi vabaõhutükiks. Selle pidi lavastama tolleaegne Viljandi kultuurimaja direktor Vahur Käär. Peaosalisteks olid valitud Ugala näitlejad Mall Sillandi ja Heino Arus.

Näidend oli masinkirjas kahes eksemplaris, üks Kääri, teine Aruse käes. Palusin Heino Arusel see üles otsida, ta lubaski seda teha, kuid surm tuli vahele. Seepärast on palve neile, kes valdavad Johannes Selja, Vahur Kääri ja Heino Aruse vaimuvara: otsige üles näidend «Viljandi paadimees», et see säilituspaika toimetada ja rahvale kättesaadavaks teha. Leitud käsikirjast palun teatada telefonil 433 8425.

Legend meil on, laul samuti ja väga võimalik, et alles on ka näidend, kuid midagi silmale vaatamiseks pole, välja arvatud linnaviidad ja mõni minu arvates ebaõnnestunud märgike.

Juba paar aastat annab keegi roigastest tehtud paadiga märku, et Viljandi vajab oma tõmbenumbriks monumentaalkunsti teost. Kujuteldav taies võiks asuda Viljandi järve ääres paadisadamas.

Aga paadimees aina ootab, et ta unustusehõlmast päikese kätte toodaks – nii ja teisiti.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4