Loomulikult on hea meel kuulda, et Eestil läheb hästi. Aga meil siin Mulgimaal tundub kõik hääbuvat. Külad tühjenevad, see peegeldub ka koolide sulgemises.

Lausa närune tunne tekib, kui mõelda, et Õisu piimanduskool, mis asutati juba okupatsioonieelse vabariigi päevil, on oma tegevuse lõpetanud ja selle kasutuses olnud mõisakompleks maha müüdud.

Minu vanaisad võitlesid Vabadussõjas. Vanaonu jättis sinna oma elu — tema nimi on raiutud Halliste kiriku juures asuvale mälestussambale. Mul on lausa häbi nende ees, kes sõdisid selle nimel, et mõisamaad talumeestele jagataks ja mõisnikud minema aetaks.

Samas paistab, et ka president ei osanud oma taluga muud ette võtta, kui lasi naisel selle külalistemajaks ehitada, et turismiga tegelda. Maksis riigipeagi oma kodus ööbimise eest.

Aga kuhu on jäänud põllumajandus? Vaadake, mis maksavad poes leib, piim ja kanamunad! Milleks me üldse hoiame palgal põllumajandusministrit ja regionaalministrit, kui maaelu pole ollagi ja piiriäärsetest väikelinnadest raudteed üles võetakse?

Härra president võiks sõita kas või Abja vallas lahtiste silmadega ringi ning vaadata, mis on saanud Laatre kaunist koolimajast ja paljudest teistest taluhoonetest.

Kui meie valitsejad, kes on nõukogude ajal puuduliku hariduse saanud, ei oska majandada ega Eestit elus hoida, tuleks vahest välismaalt majandusala asjatundjad kutsuda.

Suur-Mulgimaa idee on ehk isegi mõistlik, sest pole ju mõtet tühjal alal hulka ametnikke palgal hoida. Aga mis jääks selle suurvalla eripäraks peale nende puuskulptuuride, mis nüüdseks paari teeristi üles on seatud? Kas võssa kasvanud põllud?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0