Salumi sõnul pole põhjust kahelda, et Jüri Vilmsi ema ja tädi, kes käisid 1920. aastal Helsingi lähedalt välja kaevatud nelja eestlase jäänuseid tuvastamas, oleksid eksinud. «Kui me ei usu ema sõnadesse, siis kelle omadesse veel?» lausub ta.

Samal teemal: Okupatsiooniaastate kiuste omal kohal

Vilmsi ja tema kaaslaste põrm toodi tinakirstus Eestisse tagasi ja nende auks peeti Tallinnas Estonia teatris mälestustalitus. Edasi rändas iga lahkunu oma kodukohta. Vilms toodi rongiga Võhma vaksalisse, kus hukatud poega ootas hobuvankriga tema isa. Matuserong liikus esmalt kodutallu Korstnale ja sealt edasi kihelkonna surnuaiale.

Riik lasi massiivse samba ja äärised Vilmsi hauale panna 1926. aastal. Hiljem on soomlastele tehtud ettepanek paigaldada riigimehe tapmiskohta mälestustahvel, kuid seda pole seni tehtud. «Eks see ole soomlastele valus teema,» arvab Salum.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0