Kaheksa aastat pärast Jüri Vilmsi hukkumist riigi tellimusel valminud hauasammas püsis Pilistvere kalmistul puutumatuna terve nõukogude okupatsiooni aja. Foto: Rannar Raba

Jüri Vilmsi on kujutatud mitme tema kaasaegsega võrreldes kuidagi tähelepanuväärsemana. Mart Laar, miks see nii on?

Samal teemal: Tinakirstus kodukihelkonda

Küllap peitub põhjus tema traagilises saatuses. Ta jäi igavesti nooreks.

Et ta hukati varsti pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist, ongi ta läinud ajalukku agara ja mässumeelse poliitikuna, Eesti iseseisvuse esimese märtrina. Samal ajal andis saatus teistele võimaluse nii heas kui halvas mõttes vananeda.

Aja jooksul on korduvalt avaldatud kahtlust, kas Pilistverre on ikka maetud just Jüri Vilms. Mis teie arvate?

Teooriaid on ses osas tõesti palju. Me ei saagi lõplikku tõde teada enne, kui on kasutusele võetud tänapäevased teooriad ja vahendid, näiteks haua lahtikaevamine ja DNA-proov.

Kas teie toetaksite väljakaevamist?

Minu seisukoht pole kategooriline ega lõplik, see on väga isiklik vaatenurk. Ma pigem jätaksin selle tegemata. Mitte et ma ei tahaks lõplikku tõde teada, kuid see ei muudaks minu silmis kogupilti.

Nii või teisiti on kindel, et Jüri Vilms lasti Soomes maha. Milline on tema täpne haud ja kas see mees, kes on selle ilusa samba alla maetud, on ikka Vilms, on mulle teisejärgulised küsimused. Nendest ei sõltu ühegi grammi võrra minu suhtumine sellesse mehesse.

Mulle on Pilistvere hauaplatsil väga suur sentimentaalne väärtus. See monument püsis läbi terve nõukogude okupatsiooni. Mul oli korduvalt võimalus seda seal vaatamas käia ja sinna ekskursioone viia. See hauaplats on omalaadne Eesti Vabariigi püsimise sümbol, mille juures käies sai omal ajal hingejõudu kogutud. Kui me nüüd monumendi kallale asuksime, kahandaks see minu silmis selle väärtust.

Samamoodi on mulle tähtis teisel pool teed asuva kalmistu vabadussõdalaste monument, mis samuti koos kõigi oma kirjadega okupatsiooni üle elas. Pilistvere õnn oli see, et sinna püstitati 1930. aastatel kaks monumenti. Kui kiriku vastas seisnud sammas hävitati, siis koguduse surnuaiale pandud kivi ja rist jäid alles.

Kas Jüri Vilmsi tegevust Eesti riigi loomises on võimalik lühidalt kokku võtta? Millises aspektis mängis ta keskset rolli?

Mõistagi oli tema peamine panus otsustav tegutsemine Päästekomitee liikmena vabariiki välja kuulutades. Aga võib arvata, et samalaadseks oleks võinud kujuneda mõne teise isiku roll, kui too oleks sattunud Vilmsi asemel olema.

Vilmsi puhul saame aga rääkida teatavast romantilisest oreoolist, mis käib temaga paratamatult kaasas. Kui vaatame, kui palju on temast kirjutatud, ja võrdleme seda mitme teise Eesti iseseisvuse loonud mehe kohta käiva tekstihulgaga, on vahe üsna suur.

Eks põhjus ole suuresti ka selles, et tema tapmise täpsete asjaolude kohta leidub mitu versiooni. Milline on teie arvates kõige tõenäolisem?

Fakt on see, et ta põgenes Saksa okupatsioonivägede eest ja läks välismaale päästekomitee ülesandeid täitma. Kindel on seegi, et ta jõudis koos kolme saatjaga Soome ja et ta seal maha lasti. Ka see on selge, et ühel või teisel viisil osalesid teo täideviimises Soome valged, kes aga ei teinud toona ühtegi otsust iseseisvalt.

Ma kahtlustan, et me ei saa sellest seigast kõiki detaile mitte kunagi teada. Aga ma kordan veel, et hukkumise lugu polegi eriti oluline, mõistmaks Vilmsi ja tema tegude tähtsust. Milline oli konkreetne komandokeel, mis mahalaskmisel kõlas, on teisejärguline. Kokkuvõttes oli ikkagi tegu tagajärjega, mis tulenes sellest, et sakslased ei nõustunud tunnustama Eesti iseseisvust (ja kavatsesid luua siia Balti hertsogiriigi — toim.).

Tundub, et Eestis on tänapäeval jäetud vabariigi loomise protsessi, sealhulgas Vilmsi loo õpetamine unarusse. On mõistetav, et okupatsioon pühkis selle perioodi inimeste peast minema. Ehk peaks haridussüsteem nüüd sellele rohkem rõhuma?

Ma ei tahaks süüdistada haridussüsteemi, sest meie koolides kasutusel olevates õpikutes pööratakse Eesti Vabariigi väljakuulutamisele piisavalt tähelepanu, kuid palju sõltub ka sellest, kuidas õpetaja õpetab.

Kitsamas mõttes ma probleemi ei näe, küll aga laiemas mõttes. Üks asi on haridussüsteem ja teine asi kõik muu. Siin tuleb tunnistada, et Eesti riik pole omaenda sünniga piisavalt tegelnud. Viimane suur monograafia Vabadussõjast sündis 1939. aastal! See on tegelikult absurdne.

Ühelt poolt peaks ajaloolased ise asjaga rohkem tegelema, kuid kindlasti on vaja ka tugevamat riigi tellimust. Riik peab oma ajaloo teadvustamisega rohkem tegelema. See ei tähenda, et me peaks looma riiklikke propagandaameteid, kuid igal aastal võiks eraldiseisva programmi abil valmida vähemalt üks ajalooline mängufilm. See on žanr, mis tänapäeval töötab, see on osake tänapäevasest meediast. Praegu vändatakse «Detsembrikuumust», mis ongi suuremas osas finantseeritud kanalist, mis seisab ülejäänud filmiloomingust eraldi.

Vilmsist võiks ka filmi teha.

Ongi hiljuti tehtud, ehkki telefilm. Aga kindlasti vääriks tema lugu pikemat ja põhjalikumat käsitlemist, miks mitte Jaan Krossi suurepärase romaani ekraniseeringuna. Võimalusi on teisigi, sest see aeg pakub küllaldaselt vapustavaid saatusi ja huvitavat materjali.

Jüri Vilms

Jüri Vilms sündis 1889. aasta 12. märtsil Viljandimaal Kabala vallas ja tapeti arvatavasti 1918. aasta 13. aprillil Soomes Helsingis.

• Päästekomitee liikmena oli Vilms üks peamisi Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ettevalmistajaid. Ta asutas Eesti Tööerakonna ning oli riigi esimene kohtuminister. Vilms põgenes vahetult pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist alanud Saksa okupatsiooni eest Soome, lootes asuda juhtima Eesti välisesinduste tööd ja taotlema noorele riigile tunnustust.

• Levinuima versiooni järgi langes ta koos kolme saatjaga jalgsi Soome lahte ületades Suursaare lähedal sakslaste või valgete soomlaste kätte vangi ja viidi Helsingisse, kus nad suhkruvabriku õuel hukati. Arvatavas mahalaskmiskohas paikneb praegu Soome rahvusooper.

• Vilmsi peetakse Eesti iseseisvuse esimeseks märtriks. Jaan Kross on kirjutanud tema elukäigu ainetel romaani «Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan».

Allikad: Vello Salum , internet

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5