Lavastaja Oleg Titovi arvates on Maksim Gorki näidendile «Põhjas» raske tänapäeva dramaturgiast võrdväärset kõrvale panna. Foto: Elmo Riig

Ugalas jõuab 1. märtsil vaatajate ette Maksim Gorki näidend «Põhjas», mille lavastab Oleg Titov. Varem on tema käe all valminud suurt tähelepanu pälvinud «Libahunt» ja lastetükk «Krabat».

Oleg Titov, miks te just selle näidendi valisite?

Samal teemal: Mõjutanud Tammsaaret

Ma ei valinudki, selle pakkus mulle lavastamiseks Peeter Tammearu. Mõtlesin, kas nõustuda või mitte. Just samal ajal oli mulle Vanemuisest tehtud ettepanek tuua seal lavale ballett. Nii ma kaalusingi, mida valida: kas pöörduda tagasi tantsuteatrisse või jätkata seda teed, mida ma juba kolm ja pool aastat käinud olen.

Kas Vanemuise pakkumise vastuvõtmine oleks tähendanud Ugalast lahkumist?

Ei-ei. See oli ühekordne valik. Mina valisin lavastuse «Põhjas».

Miks?

Esiteks on Gorki «Põhjas» fantastiline materjal. Nüüdisaegses dramaturgias on vähe nii tugevaid näidendeid kui see. Lisaks avanes mul võimalus töötada kogu trupiga, teatri kõigi näitlejapõlvkondadega. Oma eelmised lavastused olin teinud peamiselt noortega.

See, mida ma praegu teen, meeldib mulle väga, ka proovid meeldivad.

Gorki on eestlastele natuke võõras: sünge ja raske. Peab olema võimas lavastus, et see hakkaks publikut tõmbama.

Tööle hakates ei seadnud ma eesmärki teha midagi vapustavat. Minu meelest on nõnda tööd alustada mõttetu. Lihtsalt Oleg Titov oma 42-aastase elukogemusega jutustab, mida see materjal talle pakub ja räägib.

Näidend on kirjutatud 1902. aastal. Praegu on 2008. aasta, aga väga vähe on muutunud. Inimesed jäävad inimesteks, probleemid probleemideks. Üleval on needsamad küsimused ja vastusedki neile on samad.

Mis on teile selles näidendis kõige olulisem?

Inimene. Mind ei huvita see, mis toimub ühiskonna põhjas, vaid see, mis toimub inimhinge põhjas.

Gorki näidendis avab iga inimene tasapisi oma hinge. Mitte kellelegi teisele, vaid iseendale. Alati ei valmista see rõõmu, aga see on vajalik, et otsustada, mida teha edasi. Haigus tuleb ju diagnoosida, alles seejärel saab seda ravida — peaasi, et me ise seda soovime.

Kas teid kammitseb teadmine Jaan Toominga geniaalsest lavastusest Ugalas?

Ka praeguses lavastuses on inimesi, kes selles kaasa tegid. See ei tee asja mulle keerulisemaks. Ma ei tee sellest küsimust.

Eestis lavastati «Põhjas» aasta pärast selle ilmumist, 1903. aastal. Pärast on seda siinsetes teatrites mängitud veel mitu korda.

Kas olete selle näidendi lavastust näinud mõnes kuulsas Venemaa teatris?

Jaa, juba päris ammu Moskva akadeemilises kunstiteatris. Ma ei saa öelda, et mul oleks sellest etendusest eriline mälestus, aga seniajani on meeles Vassilissat mänginud Tatjana Doronina hääl.

Mis võiks meelde jääda teie lavastusest?

Milline on meie töö tulemus, seda ütlevad muidugi vaatajad, aga ma arvan, et saalis igav ei hakka. Kindlasti ootavad publikut head näitlejatööd.

Küsisite, kas mind kammitseb Jaan Toominga lavastus. Kui ma teen oma tööd ausalt, siis ei pea ju kartma, ka varasemate tegijate suurepärast tööd mitte. Trupis on väga hea ja soe loominguline õhkkond, kogu meeskond töötab ühes suunas.

Tuleb meelde, et kui ma «Libahunti» lavastasin, oli samuti palju kõhklejaid.

Lavastus

Maksim Gorki näidend «Põhjas» on Viljandis laval olnud kolm korda: 105, 80 ja 25 aastat tagasi.

• 1903. aastal tõid selle karskusseltsis Vabadus välja lavastajad Paul Turp ja Märt Mõrd (üks hilisematest Ugala asutajatest).
• 1928. aastal lavastas selle Ugalas Eduard Lemberg (Lemmiste).
• 1983. aastal tõi näidendi Ugala lavale Jaan Tooming.

Allikas: Ugala kirjandustoimetaja Helle Leppik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4