Andrus Kõresaare ja tema kolleegide looming torkab silma julguse ja eksperimenteerimislustiga. Parimad mõtted tulevad suure tulevikuga noormehel oma sõnul öösiti. Foto on tehtud paari päeva eest Londoni disainimuuseumis. Foto: Erakogu

Just KOKO oli see, kes viis Eesti arhitektuuri maailmakaardile: kunagise Tallinna tselluloosi- ja paberivabriku räämas tondilossist sai büroo arhitektide käe all hoone, mis jõudis äsja Londoni disainimuuseumis korraldatavale konkursile ning mis kandideerib maailma parima ehitise tiitlile.

Kõik algas aga maailmanäituse «EXPO 2000» võistlusest, millel pälvis võidu Andrus Kõresaare ja samuti Viljandist pärit Raivo Kotovi kuulus kiikuvate porganditega paviljon. Pärast seda külvasid ehitus- ja kinnisvarafirmad noormehed pakkumistega üle ning neil ei olnudki teha muud kui oma arhitektuuribüroo asutada.

Kuigi nende looming ei ole just kõikide konkurentsitu lemmik, on Kõresaar ja Kotov noppinud Eestis sama hästi kui kõik võimalikud arhitektuuripreemiad.

Viljandi viljakas pinnas

Ekstravagantsete ja originaalsete lahendustega firma juhataja Andrus Kõresaar valis ajakirjanikuga kohtumise paigaks nüüd juba maailmakuulsa Fahle maja esimesel korrusel asuva noobli ja stiilse kohviku, mille sisekujundus on soliidne ja muljetavaldav ning kus näiteks klaas värsket apelsinimahla maksab 65 krooni.

Andrus Kõresaar on tähelepaneliku pilguga asjalik mees, kes kaalub oma vastuseid hoolikalt. Ta rüüpab tassist cappuccino’t ning on nõus väitega, et porganditest saigi kõik alguse.

«Eestis räägiti neist isegi suhteliselt vähe ja vastukaja oli pigem tagasihoidlik,» nendib ta. «Saksamaal on see aga seniajani meeles! Tegelikult läks ju selle paviljoniga väga hästi: inimesi käis seal tohutul hulgal ning vastukaja oli igati positiivne.»

Palju kiidetud KOKO-s hoiab Kõresaar ühtlasi silma peal büroo majanduslikul küljel ja langetab tulevikku suunatud otsuseid. Osas projektides lööb ta aktiivselt kaasa.

KOKO-s töötab kolmkümmend inimest, kelle hulgas on arhitekte ja sisekujundajaid. Viljandi taust on bürool nii tugev, et algul kutsuti selle töötajaid koguni Viljandi maffiaks. Nüüdseks on aeg teinud oma korrektiivid, ent sellegipoolest on praegugi pooled selle mõjuvõimsa arhitektuuribüroo töötajatest pärit Viljandimaalt.

Oma Viljandi-aegset õpetajat Rein Grünbachi nimetab Andrus Kõresaar suureks meistriks, kelle käe alt on tulnud tähelepanuväärselt palju andekaid arhitekte.

«Ta on universaalne õpetaja ja metoodiline pedagoog, kes suudab inimeses välja tuua tema parimad oskused, millest ta võib-olla ise teadlikki pole,» arutleb Kõresaar. «Viljandi on tugev kasvulava, kust tuleb hulk lahtise pea ja, mis kõige tähtsam, töötahtega inimesi. Ma just vestlesin ühe kunstiakadeemia õppejõuga, kes oli hämmastunud, et õpilastel on kadunud töötahe. See, et inimene tahab midagi teha, pole enam sugugi tavaline.»

Kui väljendan imestust, et millele siis loodetakse, kehitab Kõresaar nõutult õlgu ja laiutab käsi.

Julged lahendused

Porgandipaviljonist peale on palju juhtunud. KOKO on projekteerinud Kuressaare Georg Otsa spaa, mis on Andrus Kõresaarele üks südamelähedasemaid hooneid, Riia City Hoteli ning kuuekorruselise klaasist mütsiga Fahle maja ja väga omapärase arhitektuuriga juudi sünagoogi Tallinnas. Aga ka ühe telemagnaadi tarbeks Moskvasse suurejoonelise villa.

«Praegu ongi nii, et me ei pea töö leidmiseks vaeva nägema. See leiab meid ise,» lausub büroo asutaja ja juht ning lisab: «Teeme muidugi valikuid ja eks me vali oma parema äranägemise järgi.»

Klaasist maja, millel pole aknaid

Ajalehe «Sakala» toimetus Viljandis asub samuti KOKO-s sündinud majas ning omal ajal puhkes selle maja ümber raevukas diskussioon. Fahle majaks ristitud ultramoodne elamukompleks häiris samuti paljusid oma ekspressiivsuse, massiivsuse ja industriaalsuse modernismiga kombineerimise tõttu.

Nüüdseks on vaidlused vaibunud ja Fahle maja peetakse üheks Tallinna esindusehitiseks. Ühtlasi kandideerib see, nagu juba öeldud, maailma parima ehitise tiitlile — selle võistluse eesmärk on selgitada välja viimase aasta sada paremat projekti-disainobjekti.

Andrus Kõresaar toob Fahle maja puhul eriti esile meediakajastuse mõju inimestele.

«Kui räägitakse Fahle majast, siis öeldakse kohe, et oot-oot, see on see maja, millel pole aknaid,» räägib ta elavalt.

Ütlen vahele, et minul paluti tema käest küsida umbes sama küsimus: kas selles majas on osa tube täiesti pimedad?

«No kus nad siis on!» tõstab Andrus Kõresaar häält. «Eesti seadused ei lubakski sääraseid asju teha. Kui mõtleks, et teeks ühe ägeda musta toa, siis korteri pähe poleks seda võimalik müüa. On reeglid, kui palju peab kuhugi päikesevalgust ulatuma.»

Niisiis on müüt klaasist majast, millel pole aknaid, kildudeks purunenud.

Ülistatud sünagoog

KOKO Tallinna kesklinna koolihoovi puiestikku projekteeritud sünagoog pälvis tänavu arhitektuuri sihtkapitali preemia uudset ja traditsioonilist ühendava arhitektuurse lahenduse eest. Samaväärne preemia anti ka sünagoogihoonega tervikut loova sisearhitektuuri eest.

Preemia määrajaid võlus sünagoog eelkõige oma terviklikkusega. On teada ka see, et juudi kogukond peab seda üheks paremaks nüüdisaegseks sünagoogiks maailmas.

«Veensime ideekonkursil inimesi, et saame sellega hakkama,» meenutab Kõresaar. «Hiljem kuulsime, et meid valiti välja, sest noortest ja vabameelsetest arhitektidest loodeti, et nad suudavad luua midagi erakordset. Krunt, millel sünagoog asub, on väga vastuoluline.»

Algul kavandatust tuli sünagoog kaks korda suurem. Kõresaar peab seda ainuvõimalikuks lahenduseks. Ta lisab, et juudid on alati kasutanud kohalikke arhitekte ja kohalikku ehitusteadust ning pidanud lugu ka parasjagu kasutusel olevatest ehitusstiilidest.

Enne sünagoogi valmimist käis Andrus Kõresaar koos arhitekt Kaur Stööriga Iisraelis ideid otsimas ning külastas ka ühe juudi rabi venna pulmi.

«Need pulmad olid Euroopa omadega võrreldes täiesti teistsugused. Ühte saali kogunes kaheksasada inimest. Saali keskel oli kardin: ühel pool seda olid mehed, teisel pool naised,» meenutab ta.

Käsil põnevad tööd

Praegu töös olevatest projektidest peab Andrus Kõresaar üheks põnevamaks Tallinnas Rotermanni kvartalis Rooseni tänav 7 asuvale vanale laudsepa töökojale kolme torni kavandamist. Tähtsaks peab ta ka Viru väljaku kõrval asuvat pisipeda hoonet.

Rotermanni kvartalis on bürool käsil veel vana viljaelevaator, kinnine, akendeta hoone, milles filmiti muide Andrei Tarkovski legendaarset «Stalkerit».

«Filmivõtetest möödunud enam kui veerandi sajandi jooksul pole seal midagi suurt muutunud ja ega seal väljastpoolt miski muutugi. Loominguline ülesanne on teha viljapunkritega hoonest kasutatav hoone,» kõneleb Kõresaar säravate silmadega. «Seda peab aga tegema intelligentsel moel, säilitama hoones XX sajandi alguse aura ning samas looma tänapäevase põneva lahenduse.»

Veidi ähvardavana mõjuva hoone uueks loomisel on plaan üles ehitada loftid. Alumise osa funktsioon on veel lahtine.

«Võimalik, et sinna tuleb tantsusaal, aga võib-olla spaa,» ütleb arhitekt.

Kinnine kogukond

Andrus Kõresaar sõidab vahel ka Viljandisse emale külla. Siinsetest uusehitistest kõneldes kasutab ta tabavalt sõnapaari «kogukondlik eneses-püsimine».

«Nii projektid kui ehitised püütakse ära teha Viljandi sees ja töid jagatakse omavahel,» selgitab ta pisut mõrult. «Viljandi uusehitised on mulle mõnes mõttes pettumus, eriti kui võrrelda neid Kuressaare või Rakvere omadega.»

Tähtsate objektide puhul on Kõresaare arvates alati mõistlik kuulutada välja konkurss, olgu sellel siis kas või ainult viis osalejat. See annaks tema sõnul võimaluse kasutada muidki mõtteid nende kõrval, mis esimesena pähe turgatavad.

«See annaks linnaruumile kõvasti juurde ja uued majad oleksid ikkagi mingil määral väärtused,» väljendab ta oma mõtteid, mis pika aja jooksul hinge on kogunenud.

«Kolmekümnendatel aastatel ja enne Teist maailmasõda ehitati natuke paremini. Kui neid hooneid vaatad, paistab selgelt välja tahe linna kujundada. Inimestel on olnud ambitsioone ja tahet, et linn oleks ilus, huvitav ja sõbralik. Viimasel kahel kümnendil pole seda kahjuks märgata. Aga veel pole hilja seda muuta,» mõtiskleb Kõresaar.

See, kui julgelt ja eksperimenteerivalt KOKO oma projektid lahendab, torkab silma isegi arhitektuuris võhikule. Andrus Kõresaar on nõus väitega, et see on üks nende eeliseid.

Suure kõrvale väike

«Võib-olla näibki mõni objekt või pakkumine põnev, aga kui tellijal objektiga ambitsioone pole, ei ole see ka meile huvitav,» tutvustab Kõresaar KOKO kontseptsiooni.

KOKO on Kõresaare jutu järgi loobunud pakkumistest, mis tõotavad küll suurt tulu, ent mis ideelisest küljest midagi ei paku.

«Maja ehitamine on pikk protsess, millega tegeled kaks-kolm aastat. Kui tunned, et sa pole hingega asja juures, pole mõtet seda teha,» lausub ta ning nendib: «Suure maja ehitus on ka vaimselt väga väsitav. Kui mõni meie arhitekt teeb suure maja projekti, tegeleb ta selle kõrval ka mõne väiksemaga. Väiksema juures saab ta end välja elada ja olla vaba kammitsevatest kriteeriumidest. See tasakaalustab.»

Küsimus, milline võiks olla tema unistuste maja, võtab Andrus Kõresaare mõtlikuks.

«On paiku, kus selline mõte tekib,» tunnistab ta pärast pikka pausi vaikselt. «Sõidad mööda Brasiilia rannikuäärt. Džungel kasvab üle kaljude, sada meetrit allpool on meeletu ookean... Siis tekib küll kirg, et tahaks sinna midagi luua.»

Samas meeldivad talle oma sõnul ka konkreetsed situatsioonid ja kindlad piirangud. «Unistusi need ei takista,» lausub ta.

Arvamused

Rein Grünbach,
õpetaja

Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov on nagu sukk ja saabas, keda ei saa lahutada. Muidugi hindan ma õpetajana kõiki oma õpilasi, aga nemad on õpetajale otsekui vääriskivid, mis säravad kõige kirkamalt.

Olen nendega endiselt kontaktis — side pole katkenud kooliajast peale. Ma olen jälginud nende töid ja tegemisi ning mul on nende üle hea meel. Nad on saavutanud kõrge taseme kõigest kümne aastaga. Nende looming kuulub kindlasti Eesti tippude hulka. Arvestame siinjuures seda, et nad on ju noored — Andrus lõpetas Jakobsoni gümnaasiumi alles 15 aastat tagasi!

Andrus on erialalt graafik ning küllap tänu sellele on tal kunstile avaram vaade.

Tänu tugevale missioonitundele on tal saanud auasjaks aidata Viljandist pärit noori arhitekte. Tal on tuliseid pooldajaid ja ka tugevaid vastaseid, kuid maailm on teda märganud.

Raivo Kotov,
kolleeg

Andrusega võib iga kell luurele minna — nii otseses kui kaudses mõttes. Pole olukorda, kus ta hätta jääks.

Meenub ühine reis Tšiili, kus õnnetul kombel ütlesid rendiauto pidurid mägedes üles, mäest piduriteta alla sõita pole aga just kõige lihtsam. Ometi jõudsime õnnelikult tasase maa peale.

Andrusega kaasnevad alati ootamatused. Nii nagu mõni projekt võib võtta ootamatu pöörde, nii juhtub ka ühistel reisidel. Šveitsi mägedes seigeldes leidsime ennast ühel hetkel Itaalia piiril ning siis polnud enam pääsu: Veneetsia tõmbas sellise jõuga, et jõudsime öösel kell kaks Püha Marcuse platsile.

Olen Andrusega koos töötanud nüüdseks juba üle tosina aasta ning töistest tegemistest meenuvad unetud ööd paljude projektide algstaadiumis — öösel tulevad ikka parimad mõtted.

Objektid

Arhitektuuribüroo KOKO väljapaistvamaid töid:

• «EXPO 2000» Hannoveri Eesti paviljon.

Arhitektid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov.

• Georg Ots SPA Hotel.

Arhitektid Raivo Kotov, Andrus Kõresaar ja Üla Koppel

Sisearhitektid Liisi Murula ja Raili Paling.

• Tallinna sünagoog.

Projekti loominguline juht Andrus Kõresaar, peaarhitekt Lembit-Kaur Stöör, kaasarhitekt Tõnis Kimmel.

• Fahle maja.

Arhitektid Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar.

• Roseni 7.

Arhitektid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov, kaasautor Jelena Grisjuk.

• Viru väljak 2, Metro Plaza.

Arhitektid Raivo Kotov ja Lembit-Kaur Stöör.

• Viljaelevaator Rotermanni 4.

Arhitektid Raivo Kotov, Andrus Kõresaar ja Olga Batuhtina.

Allikas: KOKO

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3