Reforminoored tulid 2006. aasta sügisel mõttele korraldada heategevuslik üritus Viljandi kodutute koerte varjupaiga heaks. Et Rahvaliidu noored olid samuti selle teemaga tegelnud, tegid nad reforminoorte ideest teada saades koostööettepaneku.

Kahjuks oli tegemist surnult sündinud ideega, sest nad varjasid koostööpartnerite eest olulist informatsiooni. Täpsemalt öeldes olid nad paralleelselt algatanud loomade varjupaiga toetuseks heategevusliku kampaania, mis väljendus Rahvaliidu logoga korjanduskarpide kaubanduskeskustesse ülesseadmises.

Selle suhtes ei näidanud rahulolematust üles sugugi ainult reformierakondlased, vaid ka selleks ajaks kampa kutsutud noored sotsiaaldemokraadid ning Noor-Isamaa esindajad. Otsisime lahendusi, kuid et kompromissitu oli pigem Rahvaliit, siis koostöö lõppes.

TEINE JUHTUM on seotud Viljandi noortevolikoguga, mille liige ma sotsiaaldemokraatide esindajana olen.

Praeguse tuumikuga 2005. aastal tegevust alustades olime kõik kogenematud. Sama kehtis ka Monika Kuzmina kohta, kes on meie esindaja linnavolikogus. Üheskoos pidime leidma tee, kuidas reaalselt toimima hakata. Aasta kulus õppimiseks ja kohanemiseks.

2006. aastal täienes noortevolikogu mitme inimesega. Ka keskerakondlane Priit Toobal liitus meiega alles läinud sügisel.

Paaris eelnevas leheloos juba mainitud detsembrikuine koosolek oli tõesti tormiline. Kahjuks ei olnud mul isiklikult võimalik sellel osaleda, kuid olen seal aset leidnuga kursis.

Tõsi on, et Kuzminale püüti umbusaldust avaldada ja seejuures paljuski puudulikult. Samas on selge, et seda ei tehtud alusetult. Ka mind on muretsema pannud noortevolikogu liigne politiseeritus ja olulise informatsiooni ebapiisav liikumine või varjamine.

MILLES SIIS ülepolitiseeritus seisneb?

Priit Toobal tõi oma kirjutises välja, et kõigil on sõltumata poliitilisest kuuluvusest olnud võimalus osaleda töörühmades ja otsustusprotsessides. Õige. Aga küsimus on kallutatuses. Kui Rahvaliidu noored on volikogu koosseisus tegelikult suures ülekaalus, ei saa rääkida tasakaalust ja eriarvamuste arvestamisest.

Igal poliitilisel noorteühendusel on õigus delegeerida noortevolikokku kaks esindajat, igal linna koolil kolm. Rahvaliidu noori on aga esindusorganis rohkem kui kaks: neile on lisa tulnud Paalalinna ja täiskasvanute gümnaasiumi kaudu.

Tean, mida Monika Kuzmina siinkohal ütleks: pole midagi parata, et aktiivsed noored kuuluvad Rahvaliidu noorte hulka. Aga see ei anna õigust moodustada koalitsiooni vähemuse vastu.

SELLISE DOMINEERIMISE tõttu tekkiski detsembris protest ning mitu apoliitilist noort on avaldanud soovi noortevolikogu tegevusest loobuda ja mitu tegusat õpilast on nimetanud seda põhjusena, miks nad noortevolikoguga liituda ei taha.

See ei ole olnud noortevolikogu loomise eesmärk! Meil ei ole vaja JOKK-poliitikat noorteühenduste tasemel!

Liigsele politiseeritusele viitab ka huvitav asjaolu eelmisest aastast. Nimelt tunnistas eelmine spiiker Lauri Alver kord mulle, et on oma vaadetelt lähedane eeskätt Reformierakonnaga. Ometi hakkas ta varsti Rahvaliidu nooreks.

Sama fenomen paistab silma Viljandimaa noortekogus. See tundub mitmele inimesele imelik. Ka mulle.

KOLMANDAKS SOOVIN sooja sõnaga meenutada eelmise aasta lõpul aset leidnud noortefoorumit «Julge olla noor!».

Ürituse idee oli suurepärane ning paljud said osa meeldivast päevast. Samas oli foorum kergelt kallutatud. Seda sümboliseeris hästi seik, mida mitu inimest kerge muigega seniajani meenutab. Jutt käib ööklubis Red suurel ekraanil esitletud foto-show’st, milles püüti näidata, kuidas maakonna tublimaid noori ja noorte sõpru käidi kodudes tänamas ja tervitamas.

Oli rohkem kui kummaline, et auhinnatute asemel särasid peaaegu igas kaadris esiplaanil rahvaliitlased Monika Kuzmina ja Jaanus Hein. Seda oli piinlik vaadata. Tagantjärele võib öelda, et selle pildiseeriaga sai alguse Monika Kuzmina valimiskampaania Riigikogu valimisteks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.57