Pilu perenaine Tiina Leis ehitab okstest aeda. Kiviaiad on ta varem valmis meisterdanud. Foto: Peeter Kümmel

«Jah, tõusin kell viis, sest oli aeg leib ahju panna,» sõnab perenaine. «Muidu poleks värsket leiba hommikulauale saanud.»

Rohkem kui paarkümmend aastat on selles kodus omaküpsetatud leib laual olnud. Varem kasutati selleks üksnes talu põldudel kasvanud rukkist jahvatatud jahu, ent kui leivavilja müügihind omahinnast allapoole langes, tuli selle kasvatamisest loobuda.

«Sügisel külvasin rukist siiski 25 hektarile,» ütleb peremees. Sellegipoolest pole ta kindel, et pärast lõikust oma rukkijahust leiba saab: Lahmusel pole enam veskit.

Leivaretsept Hiiumaalt

«Viktor tahtis saada Hiiumaalt mesilasi ja mina läksin kaasa,» räägib Tiina Leis. «Seal tutvusin Helju Rehaga, kes oskas kõike oma kätega teha ja veel paremini jutustada. Tema andiski mulle juuretise kaasa, et hakaku mina ka leiba küpsetama.»

Ega toona, üle paarikümne aasta tagasi, noorel perenaisel leivategemise mõtet olnud — kui poest muud ei leidnud, siis vähemalt põhitoidust seal ikka oli. Hiidlase küpsetis oli küll väga maitsev olnud.

Kodus oli Tiina Leis hakanud juba taignapalli ära viskama, kui tuli mõte: ehk prooviks? Ja proovima ta jäigi. Nüüdseks on ta õpetanud leiba küpsetama minia, naabrid, oma koduse Koksvere külaseltsi liikmed ning hulga kaugematki rahvast. Kellel aga huvi tekib, see saab temalt retsepti kaasa ja muid õpetusi juurde.

Leivategemises valitseb kord, mida selles kodus ei rikuta. See on kui rituaal.

Leivateo oluline osa on mõhk ehk astja. See on Tiina Leisil lausa iludus: laudadest valmistatud, kolme jalaga ja kaas peal. Ja alati on selle põhjas taignapeotäis — uue leiva juuretis.

Pätse soovitatakse ahjust võtmise järel märjaks kasta. Pilu talu perenaine hakkas selleks vee asemel õli tarvitama ja võitis: leib püsib kauem pehme. Seejärel katab ta pätsid kaheks tunniks sooja hoidva, puht selleks tarbeks võetud tekiga. See on leival kui järelküpsemise, lõpliku valmimise aeg. Kes on püüdnud kuuma leiba lõigata, teab, mis juhtub: kooruke tuleb lahti.

Ahju mahub kaks leiba. Sellest piisab abielupaaril ja nende emal nädalaks, kui just külalisi ei tule või mõni ei esita tellimust, et olgu Pilu perenaine nii lahke ja küpsetagu tallegi.

Viktor Leis võtab naiselt vastu hullupööra hästi lõhnava leivakääru ja määrib sellele paksult võid.

«Praegu on suurepärased elektriahjud,» kõneleb ta. «Pane aga õige kraad ja vaata kella.»

Tavalise ahju korral pidi küpsetaja täpselt teadma, mis puid ja mitu halgu ta leiba tehes tulle paneb, ning ka siis ei saanud õnnestumises kindel olla.

Nii nagu enamikus kodudes ei küpsetata leiba, nii on maal muutunud muugi.

«Enam ei kuule suveõhtuti lehmade ammumist ja ka hommikune kukelaul on külast kadunud,» lausub Viktor Leis. Pilu talus siiski on veel kukk, kes hommiku saabumisest teada annab, kuid lehmata saavad Leisidki läbi.

Perenaine kipub kuduma

Talvel pole päeva, mil Tiina Leis õuemajja ei kipuks. Selles on üks pool jäetud mesilindudega seotud tööks ja teises pooles troonivad kangasteljed.

Üks kaltsuvaip on just telgedelt võetud ja teisel alustus tehtud ning hulk värvilisi kaltsukerasid ootab riiulil reas, millal need käiku võetakse.

«Kudumine on looming. Telgede taga unustan kõik, mis mu ümber on. See töö rahustab närvi,» pajatab naine.

Vanade rõivaste ribadeks lõikamist peab ka tema mõnevõrra tüütuks tegevuseks, kuid selle juures lohutab teadmine, et nii annab ta kasutuks muutunud rõivaesemetele uue elu. Ta on vajadust mööda neid ka värvinud, et kudumid majja rõõmsamaid värve tooksid. Näiteks kas või omaenda esikusse, kus seina katab saja-aastane vanavanematelt pärandiks saadud tekk.

«Küll sobitasin siia värve,» ütleb Tiina Leis ning tõdeb, et kõige parema kooskõla sai ta siis, kui kudus esikusse punasetoonilised kaltsuvaibad.

Oma telgedel kootud vaibad on teisteski tubades. Aga on ka muud, mis perenaise kätetööna on valminud, nagu lai pits köögikardinate ja magamistoa kaunistuseks ning sama mustri ja värvitooniga heegeldatud padjakatted. Need kõik on maitsekalt tehtud ja oma kohale pandud. Diivani katmist uue riidega iga perenaine naljalt ette ei võta. Tema võttis.

Ka aed võib olla looming

«Tegin hagudest aia. Just lõpetasin,» lausub Pilu talu perenaine. Õpetuse oli ta võtnud ajakirja «Maakodu» erinumbrist «Suvi aias».

Aia hooldamisel tekib oksi, mis tavaliselt põletatakse. Tema lõi tokid iga mõne meetri järel vastastikku maasse ja toppis vahe hagu täis. Nii lihtne see pealtnäha ongi. Aga kas nii lihtne oli ka aeda luua, seda maksab tegijalt küsida.

Hagudest aed ei kesta. Aia kujundaja arvab, et ongi hea: siis on käepärane koht, kuhu järgnevatel aastatel hagu koguda, allpool aga kasvab huumusrikka mulla kiht.

Aedadega on Tiina Leisil üldse oma sott. Ta on koduõe ümber rajanud 25 meetrit kiviaeda ning teab, mis see talle maksma on läinud. Esimesed paekivilahmakad, mis asuvad kohe läve ees, kandis ta kohale koos pojaga, kes siis veel koolipoiss oli, aga praegu oma ettevõttes tegutseb ja lapsi kasvatab.

Pilu talu põllud on paepealsed ning enne kevadkülvi polnudki muud kui üks suur kivikorjamine. Sõbrannadki sai appi kaubeldud: külv ei tohtinud ju kivide pärast takerduda. Kui oras oli juba üleval, tuli taas põld üle käia, et kombain mõne kivikurami pärast kannatada ei saaks.

«Mis nüüd viga, nüüd on selline töö ajalooks muutunud,» tõdeb igakevadine kivikorjaja. «Enam põldu ei künta ja külviku rattad pressivad kive tagasi maasse.» Praegu otsib tema silm põhiliselt erilise kujuga kive, mida aia ehteks seada.

Viktor Leis on see mees, kes Eestis esimeste hulgas loobus maa kündmisest, ostis hirmkalli külviku ja laskis sellega seemnevilja otse kõrde. Rukki- ja talinisupõld said sügisel ja suviviljapõllud saavad kevadel samal viisil seemendatud. Talus on külvide all 83 hektarit maad.

Elu ise õpetab

Tiina Leis on õppinud kaubandustöötajaks. Küllap paljud mäletavad veel Koksvere poodi, kus oli teiste kauplustega võrreldes millegipärast natuke rohkem kaupa, ja juhataja ametis olevat müüjat, kes oskas suhelda ja lahke olla.

Kui pere kolis toonase kolhoosikeskuse korterist Uduallika külla oma majja, tulid perenaisele teised tööd, kuid et sellest minekust saab talupidamise algus, ei osanud keegi arvata. Aeg tõi taluperenaise ameti ja elu ise õpetas.

Suureks kasvasid tütred, kellest Õnne Uus tegutseb maaülikoolis õppejõuna ja Sigrid Leis pealinnas moekunstnikuna. Poeg Gunnar Leis elab üsna lähedal maakodus. Ta on seni Leisi talu lastest ka ainus, kes on ema ja isa vanavanemate seisusse tõstnud. Kõik kolm lapselast käivad kodulähedases Kirivere koolis.

Jah, praegu on Pilu perenaisel veel aega kangast lõksutada. Ta läks isegi eakate naiste rahvatantsutruppi, olles seal noorim liige. Koos kevade saabumisega tema tegevus aga muutub: siis läheb seemnesalves kühvlimeest vaja — perenaine on kõikides talutöödes peremehe esimene ja ainus abiline.

ARVAMUS

Viktor Leis,

Pilu talu peremees

Kui mu kõrval ei tegutseks tragi perenaine, poleks seda talu olemas. Taluelu on kahe inimese koostöö. Perenaise hooleks on kodu ja aed, mina muretsen põllu pärast. Talu on meie ühine looming ja elu siin kulgeb oma loomulikku rada.

Kahju, et ka maal levib korterielu.

Rukkileib

• Tarvis läheb liiter vett, umbes 1,6 kilo rukkijahu, soola, suhkrut, köömneid ja juuretist.

• 40-kraadisest veest, poolest osast jahust ja juuretisest valmistada poolvedel taigen, mis panna sooja kohta hapnema (10—12 tunniks). Segada juurde sool, suhkur, köömned ja jahu ning sõtkuda tihe taigen. Mida kiiremini sõtkuda, seda parema leiva saab. Seejärel panna taigen kinnikaetult paariks tunniks sooja kohta kerkima. Vormida märja käega pätsid ja asetada pannidele.

• Küpsetada algul 250 kraadi juures 30 minutit ja seejärel 150 kraadiga veel 45 minutit. Leivad kasta pealt õliga ja katta.

Allikas: Tiina Leis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33