Riigieelarve võeti kolmapäeval vastu justkui möödaminnes. Aga vaid üksikud rahvaesindajad püüdsid seda võiduna esitada.

Seda, et aastase töö viljana sündinud eelnõu vastuvõtmisel trummipõrinat ei kostnud, tuleb pidada kas valitsuse suhtekorralduslikuks möödalaskmiseks või ei saanud rahvaesindajad ja valitsus oma tööst ise täit rahuldust. Arusaadav, et rahvaliitlased ja respublikaanid ei leidnud põhjust hõisata.

Reformierakondlased pidanuksid ometi pidu pidama, sest pärast paariaastast punnimist saavutatud kaheprotsendiline tulumaksu alandamine on suur saavutus, mis nõudnuks avalikku šampusega tähistamist. Valitses hoopis vaikus.

See-eest järgmisel päeval oli Riigikogus aasta šõu. Õiguskantsler Allar Jõks vaidlustas keelustatud valimisliidud ja see küttis kired taevani. Esimest korda hoomasin sellist olukorda, kus üks riigi institutsioon teise vastu nii vihaselt välja astus.

Põhjus selleks on ülimalt lihtne. Ikka kõige alus, raha. Sundides kodanikke valla tasemel parteistuma, kindlustab erakond valimisedu korral esindatuse volikogus.

See on parteidele ülimalt vajalik, sest lähitulevikus hakkab riigipoolne erakonnatoetus koosnema kahest osast: esindatusest riigi tasandil Riigikogus ja liikmete hulgast linna- või vallavolikogus.

Praeguse riikliku toetuse jagunemine soosib valitsuserakondi ja Keskerakonda, kes saavad lõviosa erakonnatoetusest. Sellest tuleneb ka nelja erakonna jõuline õiguskantsleri ründamine.

Riigikogus väiksemate esindustega Isamaaliit, sotsid ning veel parteistumata sotsiaalliberaalid pooldavad asjade loomulikku käiku. Erakonda astumine peaks lähtuma inimese isiklikust vajadusest ja soovist.

Ülimalt pentsik, muud sõna ei oska validagi, oli jälgida rahvaasemike küsimusi Allar Jõksile, mis kiskusid isiklikuks solvanguks ja olid nii mõeldudki. Õiguskantsleri institutsioon on loodud kodanike õiguste kaitseks. Tema kallal võiks norida siis, kui ta oma ülesandeid ei täida. Praegu seisab õiguskantsler Eesti kodaniku õiguste eest.

Vaidlustades valimisliitude keelustamise, püüab ta tagada iga kodaniku võimalust saada valitud kohalikku võimuorganisse ja seda vaatamata erakondade tahtele. Seda õigust ei saa segi ajada igaühe isikliku arvamusega.

Minagi pean loomulikuks edasist arengut, mis viib ainult erakondlike valimisnimekirjadeni valdavas osas Eesti omavalitsustes. Silmas peab pidama, et seda ei saa teha jõuga.

Neljapäevane Riigikogu istung oli ülimalt emotsionaalne, kuid otsustuseni ei jõutud. Riigikogu lükkas eile õiguskantsleri ettepaneku tagasi ja see tähendab kahe institutsiooni kohtuskäiku.

Kohalike valimiste etenduse eesriie on tõusnud parteidele ebasobivalt vara. Võimalus on lavastust veel kord alustada, aga kas suuremad parteid seda soovivad? Kui ei, siis ikkagi kohtukäik, kus tuleb arvestada hulga asjaoludega. Olulisim neist on õigusruum, mis kujuneb eelkõige kodanike enamuse tahtest. Kohtupraktika arvestab tavaliselt sellega.

Riigikogulased võiks vahelduseks veidi valijate hulgas ringi liikuda ja nende arvamusi ja soove kõrva taha panna. Rohkem kuulata ja ise vähem rääkida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0