Uudis Igor Kullamaa äsja ilmunud dokumentaalsete juttudega raamatust «Alistumisega ei ole kiire» oli kuidagi kummastav. Vanad Viljandi kohviku kuldajad — olen neist ühes «Sakala Kalendris» isegi kirjutanud — tulid meelde. Meenus seegi, et Kullamaa suhtus siis minu kirjandus- ja kunstiharrastusse ausa skepsisega. Ja miks ka mitte, oli ju Kullamaa elukogemus suurem kui minul või lauaseltskonnal.

Lugesin dokumentaariumi päris mitu korda, kõrvale ka Aleksandr Solženitsõnit ja Enno Piiri. Kui Solženitsõn on raamatupidaja ja kroonik ning Piir rohkem rahvuslane, siis Kullamaa kirjapandu puhul on tajutav eelkõige autori kui maletaja kohalolek.

Oma dokumentaariumis pühendab Kullamaa üsna palju tähelepanu malele. On ju male mänginud tema elus, Kolõmal ja hiljemgi, suurt rolli.

Igor Kullamaa on tulnud üheksa korda Tartu malemeistriks, viimast korda 72-aastaselt. 73. eluaastal anti talle rahvusvaheline kirimale meistritiitel.

On seda vähe või palju? Mõõtku, kes mõõtu teab. Ometi on mul tunne, et küllap segas just Kolõma hiljemgi tema malekarjääri.

Igor Kullamaa lause on lühike, täpne ja asine. Ta ei emotsioonitse, ei nea, ei küta kirgi üles. See on raamatu vaieldamatu väärtus, mis eristab teost paljuski tänapäevasest mittemidagiütlevas käändes kirjapandust.

Küllap on paljudel see loetupoolne Siberi-teave, kogemus või kaemus, mis ei tarvitse veel sugugi tegelikkust tähendada. Kuidas tulla toime seal, kus on külma 40 kuni 65 kraadi, kus linnud ei laula, lilled ei lõhna?

Selleks et kirjeldada Kolõmat, Norilskit, Magadani, on tõenäoliselt tarvis teistsuguseid sõnu ja värve kui need, mis meil käega katsuda.

Vanglaelu brutaalsus, nälg, stress, teadmatus — see kõik on Kullamaal olemas, ometi otsib ta oma raamatus, Kolõma irdelu mälestusis, eelkõige ikka inimest ja inimlikkust.

Kaaslase kanda võetud kandam, vangile ulatatud leib, kausitäis kõhusooja, mis on teenitud eluga riskides, Vadim Kozini vanglakontsert — kõik lihtsad irdelu argihalli kaduvad detailid. Ometi on autor need hetked tallel hoidnud, sest inimesi elab kõikjal.

Mõistagi liikus vanglates siis igasuguseid inimesi. Ühest oma teekonnakaaslasest, kirjanik Varlam Šamalovist räägib Kullamaa pikemalt. Detailides toob see Kolõma küll lähemale, kuid Šalamovi kohta ei oska ma midagi lausuda. Ma ei tunne tema loomingut, ei aita ka Kullamaa tõlked. Kullamaa on huvitavam ja lähem.

Nii sisaldabki kõnealuses raamatus tema «Risk» korraliku novelli materjali. Peatükk «Kurvad mälestused» võinuks samuti vormuda pikemaks looks, teineteisest möödaelamise romaaniks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0