Viljandlanna Astrid Kree hobid on õmblemine ja lillekasvatus. Foto: Elmo Riig

Kangaid ja õmblemist on Astrid Kree armastanud lapsepõlvest peale. Ta mäletab esimest omaõmmeldud kümnesentimeetrist nukku.

«Ema ei keelanud mul ühtegi riidejuppi osta, kuigi raha oli vähe,» meenutab naine.

Üsna loogiline oli pärast C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli lõpetamist 1978. aastal minna Tallinna TPI-sse õmblustoodete tehnoloogia eriala sisseastumiseksamitele. Kahjuks jäi Astrid Kree esimesena sissesaanute nimekirjast välja.

Õmblemine tasus ära

«Otsustasin minna aastaks Leola teenindusmaja õmblustööstuskoondisse ja siis uuesti kooli proovida. Läks aga nii, et mulle seal meeldis, töökoht oli hea. Ma teenisin isegi arstidest rohkem palka ja uuesti kõrgkooli proovima enam ei läinud,» jutustab Kree.

Mitu täienduskursust läbinud Kree sai õmblejana kõrge viienda kategooria ning töötas Leolas viis aastat kuni esimese lapse sünnini.

Järgmised kümme aastat oli naine lastega kodus. Aleks (21), Ahto (19) ja Ants (16) kasvasid õmblusmasina kõrval, sest Astrid Kree võttis patendi, et hakata rõivaid õmblema. Kui abikaasa Aadu Kree õhtuti riigitöölt koju jõudis, aitas ta naist juurdelõikajana. Õmblemine kestis öösel kella kolme-neljani.

«Ostsime rullide viisi kangaid. Kolm poega olid käpuli põrandal maas, igal pool olid tühjad või riideid täis kastid ja vahepeal sõitsime maast laeni riideid täis autoga kauplustesse,» kirjeldab Kree. «Tegime praktiliselt kõike, välja arvatud mantlid ja aluspesu.»

Töö hakkas väsitama

Lõpuks hakkas pidev õmblemine ja öine ülevalolek naise tervist mõjutama, silmad ja jalg väsisid ära. Õnneks sai Vene aeg läbi ja kaubandusse jõudis oluliselt suurem kaubavalik, nii et käsitsi õmmeldud rõivaste järele enam nii suurt nõudlust ei olnud.

«Kuigi see oli kiire ja väsitav aeg, ei jäänud lastega midagi tegemata või teatris ja kontserdil käimata,» räägib Kree. «Lohutan ennast sellega, et kui ma oleksin arstiks õppinud, oleksime pidanud lapsed kindlasti lasteaeda panema ja poleks neid ise kasvatada saanud.»

Kümme aastat tagasi detsembrikuus sai Astrid Kree uue töökoha.

Uus elu kangaäris

«Minu head tuttavad Taavi Kerner ja Raivo Riisa alustasid Viljandis kangaäri ja kutsusid mind müüjaks. Paar aastat pidasid nad vastu, siis pakkusid poodi mulle ja nüüd peame seda abikaasaga kahekesi,» räägib ta.

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga valivad Kree hinnangul kliendid tunduvalt rohkem, milliseid kangaid osta.

«Tihti otsustatakse mustast riidest pükste kasuks, sest nii on praktiline. Eelistatakse odavamaid kangaid, et kompenseerida õmbluskulu, mida peetakse suureks,» sõnab müüja.

Samas arvab Kree, et õmmelda lastud rõivad ei ole oluliselt kallimad kui poest ostetud esemed.

«Õmblemine on seetõttu kallis, et heal õmblejal peavad olema kaks umbes kümne tuhande kroonist õmblusmasinat, head käärid ja tohutu materjalitagavara. Et enamik töötab väljaspool kodu, tuleb maksta renti,» loetleb Kree.

Lisaks võivad õmbleja juures käinud naised olla kindlad, et rõivaese on ainulaadne.

«Huvitav on see, et kui üritusel on kahel mehel ühesugune ülikond, peavad nad seda väärt ostuks, sest ka teisel on see seljas. Naiste puhul on aga vastupidi — nad ei taha, et kellelgi oleks sama kleit või kostüüm,» arutleb Kree. «Üks tüdruk rääkis mulle, et jooksis lõpupeol ukse pealt koju ja vahetas kleidi vana vastu, sest teisel tüdrukul oli samasugune,» lisab naine.

Kõige ilusamaks tööks peab Astrid Kree pulmakleite, mida tal ühel suvel tuli õmmelda seitse tükki.

Kaunis pruutkleit

«Üks mulle võõras pruut lasi mul kleidi teha ja et ta jäi väga rahule, kutsus ta mind koos abikaasaga oma pulma,» meenutab Kree. «See oli kõige ilusam kleit, mille ma olen õmmelnud. Ta tahtis laia, graatsilist, tsaariaegset kleiti. Ma tegin pärlitest käevõru ja tantsimise ajaks sai selle külge kleidisaba kinnitada,» kirjeldab õmbleja.

Õmblemise kõrval on Kreele väga olulised lilled.

«Lilled on mulle nii tähtsad, et mees on mulle naljaga pooleks ütelnud, et ma pean tema ja nende vahel valima,» naerab naine. Koduaias on tal 30 roosipõõsast, kuid tuppa vaasi ta neid lõigata ei taha.

«Suvel käisime mehega Põltsamaa roosiaias ja ta oli kannatlikult nõus kaks tundi pargipingil istuma, kuni ma seal nuusutasin ja roosisorte kirja panin,» sõnab Kree.

Kevaditi õitseb Kreede aias tuhatkond tulpi ja nartsissi.

Mood

Talvises kangamoes domineerivad ruut ja triip ning lipsukesed, roosid ja pandlad.

Jõuluajal on ülekaalus must, millele lisanduvad kuld, hõbe ja pronks.

Kevadeks tuleb moodi pastelsetes toonides roosa, roheline ja kollane ning etnilised motiivid, looma- ja pantrimustrid.

Ka eelmistel aastatel kasutatud loomamustrid on nüüd kangal seotud väikeste ja suurte lilledega. Samuti on populaarne lillede ja kalade ühendamine.

Moes on veevärvid türkiissinisest heleda ja korallsiniseni. Kevadel ja suvel on kindlasti soositud beež ja valge.

Allikas: Astrid Kree

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.91